Laevas 18.12.2009

Kolmapäeval hakkasin niisiis pakkima ja tuba koristama ja otsi kokku tõmbama. Kui poole 7 ajal kööki sattusin, meenus mulle äkitselt, et mu koridori sakslased pidid ju sel päeval pannkooke tegema ning pärast seda Konserthallenisse üht kontserti kuulama minema. Kuna mu sõber Samuel (keda Sel Hetkel küll isegi sõbraks vist ei saanud nimetada, sest olime näost näkku vestelnud vaid umbes kaks minutit + mõned tunnid internetis tsätis) pidi alles kella kolmveerand kümne ajal Stocki jõudma, otsustasin nendega ühineda. Mulle oli ju kontsert tasuta. Beethooveni klaverikontsert ja Šoštakovitš. Esimese ajal nokkisin.. (meenutagem kolmepoolt tundi und eelmisel ööl) teine oli aga üsna lahe. Orkester produtseeris erakordselt peenetundelist koosmängu ning haruldaselt vaikset pianot. Dirigent oli vaatamisväärsus omaette. Poolpikkade lokkis juustega. Ta kindlasti salaja tahaks, et nad punased oleksid. Haha. Et neid siis veelgi uljamalt tukka visata. Niiet kogu linnamineks oli seda väärt.

Kui olin just alt-korruse Nielilt madratsi laenanud, sain sõnumi, et Samuel (edaspidi S ) istub Mjölbys katkises rongis. Mjölby on Stockist 2,5 tunni kaugusel ja rong oli niigi tund aega hiljem sõitma hakanud, niiet hakkasin vaikselt muretsema, kas ta jõuab viimase metroo peale. Õnneks tuli peale viimast metrood seekord VEEL üks metroo, niiet sellega tas saabus. Kui talle vastu läksin, kartsin seal peatuses oodates esimest korda oma Stocki aja jooksul. Nimelt tuli üks purjus must mees ja hakkas mult pärima, ega ta mind ei ehmatanud (kui ta äkitselt mu kõrvale prantsatas) ja igast veidraid küsimusi, millele ei osanud kuidagi vastata, sest ei suutnud välja mõelda, milline vastus diplomaatilisem oleks. Ta pilk oli hägune ja ma kujutasin juba ette, mis hirmsaid mõtteid ta võib haududa. Noh. Õnneks sai ta kõne ja unustas minu ning rong tuli ka üsna piisavalt ruttu.
Njaa. Igastahes. S'iga uisutasime Lappisesse ja Markus (S'i hea sõber, seesama, kellest ikka vahel rääkinud olen) tuli külla. Et juua väikest teed. Väike tee kestis kella viieni. Hullult lõbus oli.

Eile sõime hilja hommikust ja mängisime veits pilli ja läksime S'i vennale Uppsalasse külla. Sest talle oli 6 päeva eest tütar sündinud. Sadas ülipaksu lund ja läbi Uppsala kõndida oli kui muinasjutus. Tegime pirukaid ja imestasime beebi väiksuse üle. Hämmastav! Ootan Hansu näha, ootan Hansu näha!!!

(Vahepalaks: Istun praegu laevas ja mu selja taga käitub üks umbes 18-aastane tsikk ühe poisiga niivõrd vastikult, et täitsa piinlik hakkab.
“Tee mulle teene, mine too mu laadija, kohvrist”
“Eee.. kuule, mai viitsi...”
“Pliis”
“Sa lõid mulle rusikaga silma eile”
“Eee.. ei ä! No okok, ma olin vihane.”
Hmm. Mis mõttes. Kutt soostus lõpuks ja ei leidnud siis ja tuli tagasi ja sai õiendada ja läks tagasi ja leidis ja pani selle lauale ja tsikk ei näinud seda arvas, et too jälle ei leinud seda ja poiss sai jälle õiendada. Vastik.]

Õhtu poole hängisime-mängisime Markuse juures ja jõime igast häid teid ja sõime mõnusalt tumedat šokolaadi meresoola ja tšilliga. Mmmm!!!
Täna hommikul küpsetasid poikad pannkooke ja ma pakkisin viimaseid asju, sel ajal kui akordion-viiul pöörast mussi mängisid. Ei suutnud oma õnne uskuda. Niivõrd lahe!!!

Läksime mu kottidega kooli, et suurt kotti sinna jätta ning ühinesin S'iga (muuseas, kas nii, ülakomaga on grammatiliselt õige kirjutada??? Või oleks parem kirjutada S-iga äkki kirjutaksin hoopis lihtsalt “Siga”???) et minna tema saund-chek'i (sama küsimus..). Ja seal äkitselt sattusin segadusse, et pekki, ma ju ei tea, kas laev väljub ehk kuskilt mujalt, ja mitte sealt, kust harjunud olen. Päris piinlik oli koduseid ses asjus tülitada. Nojah. Orienteerusime vanalinna mõnusaimasse (mitte, et ma mõnes teises käinud oleksin;) kohvikusse, et enne äraminekut juua üks väike kakao. Kahjuks ei jäänud aega minemaks taga kaasa, et uut viiulit vaadata. Sest ta otsib parasjagu omale uut pilli. Igastahes,

[mu seljataga käib kahe u 30-aastase tüübi vahel vestlus teemal, kellega mööduvaist pihvidest võiks polkat tantsida. “Uuh, vaata seda (puuduvat) särki, küll sellega keerutaks!” Rääkisid rääkisid kui üks tabas ära, et seda kõike kuulan. Ja muigan. Ning tolle hääletoon ja jutt kohe muutusid. Teine sai ka üsna pea aru, aga jätkas ilge elumehe maneeri. Naljakas naljakas. Et mitte öelda usku...matu. :D]

sadamasse jõudsin kohale parajal ajal. Rabistamata.

Laeval toimuv on ikka nääästi. JAHT!!! - miski “minu maailmast” välja jääv. Miski, mis paneb imestama. Noored purjus kooliekskursioonikud ja vanad armunud turistid-tädid-onud värviliste pluuside ja lokitud peadega. Kampas noored väljamaal töömehed, kes on purjus ning mõned veits vanemad tasakaalukamad töömehed, kes kõike seda kõrvalt jälgivad. Ning mõned üksikud tudengid. Jajah. Lotta sageli eksis sõnaga “cruise” (kruiis) ja ütles selle asemel “cruesade” (ristiretk). Päris tabavalt tegelt.

Väga mõnusad paar päeva olid. Ülirahulikud ning täpselt sellised, mis hoidsid mind olemast kurb äramineku tõttu.

Pakkides

Eile oli Lotta&Adami&Johani juures folkarite pidu. Pärast 3,5 tundi und ja Jullie rongi peale saatmist on uni ikka veel silmas. Ja tuba täis riideid ja asje, mis kõik vaja kotti toppida. Eile pesin pesu ja otsustasin, et sel korral kasutan kuivati vaimustavat omadust kuivatada. AGA. Miskit läks nihu ja kui oma puhastele rõivastele järele läksin, olid nad ikka veel täiesti märjad. Niiet eile rippusid kõik asjad kõikjal. Noh, energiat sai säästetud vähemalt. Vähemalt elektrienergiat. Minu oma ehk mitte.

Lisaks sellele peole oli eile veel teinegi üritus. Internatsionaalide ühis-sööming koolis. Täitsa kurb oli kohe. Sest kui folkareid näeb jälle ja jälle. Tahestahtmata. Vähemalt kord aastas kuskil ikka, siis mitte-folgi-inimesi võib juhtuda enam mitte nii pea nägema ju.

Lund tuiskab. Esko mängib Myspace's ja lähen vist hommikusöögiks soendama kolehead köögivilja sodi riisiga. Mmm.... Akna taga on hästi paksud harakad. Söövad pihlakaid.

Lähen täna politseisse. Et uurida, ega nad mu Torsotaigerit juhuslikult leidnud ei ole.

Päikesekiireksed paistavad!!!

<:3 )-----

Nagu onu Fred kunagi ütles: "Inimesed jagunevad kahte, ühed kes on õnnelikud ja vahest õnnetud ja teised, kes on õnnetud ja vahest õnnelikud. Mina kuulun esimesse gruppi."
Sest isegi kui väikesed asjad võib-olla ei ole nii, nagu ideaalis võiksid olla, siis on ju niiiii palju, mille pärast rõõmu tunda!

Täna oli õues kärekülm. Ja mulle jälle meenus, mille pärast mul need kolešefid Hugo Bossi saapad on. Eks ikka selle tõttu, et nad niivõrd libedad on. Tegelt ka. Päris elamusterikas oli täna see kooliukerdamine.

Keeled on ikka räigelt lahedad. Eriti, kui neid korraga kasutada. Näiteks rääkida Kaijaga Eesti keeles juttu ja aidata tal Saksa keele kodust tööd teha seal Ameerikas ja samal ajal kirjutada Taanimaale Taani-Inglise sega-keeles ning kellegagi Rootsis suhelda Rootsi-Inglise sega-keeles. :) Ootan põnevusega, kui palju hakkan jaanuaris kooli kohvikus hängides (see ju põhiline suhtlemise koht) teistest aru saama.

Elu on täpselt selline, nagu me selle enda jaoks mõtleme.
Et siin varasel õhtutunnil kell kolmveerand kaks tarkuseteri pilduda.

Head ööd!
----( E:>

Julkonsert ehk 18-13=5

Eile oli KMH's suur Jõulukontsert. Pika ja teguderohke päeva nimel alustati seda koolis ühise hommikusöögiga. Värskelt küpsetatud leib ja riisipuder.. Mmmm... Siis lavaproovid ja hiljem raamatu "30 aastat pärimusmuusika osakonda KMH's" estitlusega. Snäkid ja värgid ja Ole Hjort, legend, mängimas viiulit. Kui ta mängima hakkas, kõlas see täpselt nagu mõni arhiivilindistus. Haha. Väga lahe.

Jõulukontserdi näol on tegemist ainumase üritusega KMH's, mis täidab kooli suure saali (umbes 450-500 kohta) ja alati jääb rahvast ukse taha. Seekord mitte liiga palju, vaid niiumbes 50. Kontsert oli vägev. Kõikidel esmakursuslastel oli soolo number ja mõned väiksemad ansamblid sh Blink esinesid ja loomulikult KMH Folk - pärimusmuusikute ühendkoor.
Kõik esmakursuslased juba mängivad nii hästi, et jube kohe. Siin koolis on küll nii, et ükskõik, keda valida, ikkagi on tegemist suurepärase muusikuga. Suursuur rõõm on saada kõigest sellest osa...

Kontsert nägi välja nii, et Susanne, meie osakonna juhataja istus Jõulumemmena lava ühes nurgas ja luges luuletusi, mida ise olime enda kohta tutvustuseks kirjutanud ja sel ajal pandi helitehnikat paika, laval kolmele esinejale korraga ja siis spotlight läks ühelt teisele. Tunnen, kuidas mu väljendus on läbi käinud suure taandarengu aga noh, ehk saite aru. Meil oli näiteks selline luuletus:

four women from five lands
are going on a tour.
in two years and four schools
they learn more and more.
it is the new nordic master band
that form now on is called blink,
form their attitude and groove
you will now get a wink.

Seekordne esinemine tuli meil paremini välja kui eales varem. Oli selline, "noh, nüüd tuleb emotsioone muusikasse panna" tunne. Lihtsalt kohutavalt mõnus oli mängida. Tegime lõpus natuke nalja ka. Mida siia vist hästi kirja ei saa panna, ses mõttes, et raske kirjeldada, mitte, et trükimusta ei kannataks.

Paljupalju tuttavaid oli kontserti kuulamas. Ka iirimuusika austajast sõber bussist. Kes võitis loteriiga tolle eelpoolmainitud raamatu ja puha. Vedas tal. Saime Blinkiga väga positiivset vastukaja. Oeh. Ka mu viiuli tooni kohta ja ühise saundi ja laheda loo ja üleüldise olemise eest.

Kontserdist rahunemiseks hängiti veidike Hjortenis ehk pärimusmuusikute oma kontoris. Haarasin laual olevate kartulikrõpsude järele ja.. PEKKI! Selle nimel, et ikka pärast tantsida ka saaks (st, et tantsupartnerid pärast esimesi polskasamme ei põgeneks), pidin ju sellest hirmsast sibulahaisust lahti saama. Seega sõin mitu lusikatäit mett. See trikk töötas muuseas päris hästi! ;)

Pärast oli niisiis koolipidu. Ühes saalis oli jätsutüüpide kaverbänd esitamas kõiksugu hitte. VÄGA hästi, kusjuures. Laulja oli ikka tõeliselt tasemel ja instrumentalistide soolod viimasepeal.. Teises saalis oli polska jm tantsimine ja pillimäng. Ja loomulikult, Rootsile omaselt, oli igas nurgas väike buskspel-põõsamäng. Väga tore õhtu oli. Täis tantsu ja pillimängu ja mõnd põnevat vestlust ka. Hah, ma arvan, et üks põhjusi, et õhtu nii tore oli, oli ka see, et tulime Jullie ja Lottaga sealt ära enne, kui asi käest ära st inimesed liiga ülemeelikuks jõudsid muutuda. Tegime seda ka reedesel Tommi&Elina soolaleivapeol. Mõnus. Minna siis, kui bussi/metrood ei pea veel pool tundi ootama.

Nojah. Sellegipoolest suutsin terve päeva maha magada täna. A see oli seda väärt, sest Jullie, Markus (akordionimängijast Rootsi-Soomlane koolist) ja Niel (Jullie naaber altkorruselt) olid külas ja me sõime pannkooke ja üritasime vaadata filmi "Viies element". Mis väga hästi ei õnnestunud küll. Aga noh, see ei olnudki ehk põhiline.

Stockis olemiseks on jäänud 5 päeva. Ja ma olen kurb, et pean lahkuma. Aga nagu ka Shetlandilt ära tulles - olen selle üle rõõmus, et kurb olen. Iseennast tsiteerides: sest kerge südamega saab ju lahkuda vaid sealt, kus ei meeldinud. Mitte, et see nii väga geniaalne lause oleks hah.

Traagiline ööklubip6leng - Permis hakkasid pead lendama

Pealkiri Eesti Ekspressist.
Kas pole mitte paljum6tteline?

Hämming!!! :)

Dziisas.

Puuh. Meil oli praegu Mickega tund. Kompositsioon. Ja POOLE sellest ajast kulutasime millegi täiesti uskumatule. Arutasime, kuidas on stuudiosituatsioon ikka erinev ja oeh. Mingeid m6ttetuid teemasid, mida olime grupisiseselt juba läbi lahanud. Aga ilmselt mitte piisavalt. Plin. M6ttetu.

Täna 6htul on Spelpumalag - nagu spelmanslag ainumase vahega, et spelMANide asemel on spelPUMAd. Ehk naismängijad. Lahe.

Ma lähen trenni nüüd. Et siis veits kääksutada. Jeesh.

...

Svenska tentamen läks mycke bra. Või noh... Ma ei tea muidugi, kui õigesti või valesti ma oma essee "Kuidas ma Jõule tähistan" kirjutasin, aga ma vähemalt kirjutasin ja mis seal ikka nii hullusti sai minna. Välja arvatud kõik need grammatikareeglid muidugist. Haha.

Tegime just Lottaga koduseid töid jälle. Viimasel hetkel, nagu ikka.

Ja muuseas. Kuulan just Myspace'st tolle kunagi eelpoolmainitud Iiri bändi uusi salvestusi. Areng on pöörane. Mul kohe hea meel! :)

Hommikul on meil pool 9 proov. Pole veel enne siinmail nii vara kooli läinud. 9 on olnud maksimum (miinimum ehk sobiks küll paremini?)... Võimas. Ja siis lähme stuudiosse. "Shoe prints+Autumn leaves" läheb purki.

Venezuela! Arrriivaaaa! Jose, Maria, Michelangelo ja teised sakslased.

Istun siin postkaartidega kapi kõrval ja joon külma teed. Teesklen Rootsi keele õppimist. Kuulan HaugaardiHoirupit ja proovin paraneda šokist, mis mind tabas, kui kuulasin üht paari aasta tagust kontserti, kus mängisin! Andestage, te, kes olite sunnitud kuulama täiesti gruuvivaba ja mõtestamata viiulsaagimist. Oeh.

Jalutades läbi linna silmasin hiljuti ühel vaateaknal põdratopist. Vedamas saani ja Jõuluvana. Kes muuseas ei olnud isegi mitte topis. Vaid lihtsalt suvaline nukk. Kus valitseb õiglus siin maailmas?

Eilse hommikusöögi kõrva vaatasin veits telekat. Telešoud sellest, kuidas Paris Hilton otsib oma British Best Friendi. Tuhanded pürgijad ja igal nädalal hääletatakse keegi välja ja kogu see sama jama nagu ikka. Fabian mu koridorist hõikas uksest sisse, et haha, ma panen oma lastele nimeks Berliin, Hamburg ja München. Eee... ok..? Kummaline on see aga hiljem selgunud kontekstis.

Sain nimelt Inge käest teada, et tal on tütar (kellel ei ole õnneks linna nime) ... Nojah. Ma ei eelda, et inimesed käiksid ringi rääkides, et "tere, minu nimi on Leo/Lea ja mul on tüdruk/poiss-sõber ja laps ja majalaen!" aga.. vältida neid teemasid on ka veits kummaline. Seda enam, et sellest lapsest sain teada mitte tema enda käest. Ja.. käituda nagu muud (koju jäänud) elu ei oleks olemas... VEIDER! Hah, tegelikult kuulsin eile Johannalt koolist ka, et tal on laps. "Oh, kui lahe! Kui vana ta on?" - "18". Nojah. Alustada kooli 35selt, on see ju arusaadav aga... Jajah. Elu on seebiooper.

Hah ja pärast seda Paris Hiltoni šõud oli järgmine, peaaegu, et veelgi naljakam šõu: "Dance your ass off!" ülekaaluliste tantsijate võistlus. :D Elagu inimfantaasia piiritus!

Emilia peika Erik tegi nalja, et me, Nordicud, oleme nagu Robinsonid. Suvalised inimesed pannakse koos tööle igal nädalal hääletatakse keegi välja. AGA. Meie puhul peab see inimene kohale jääma. Erik: "And now, the results of this week's voting: Emilia was voted out by her bandmates. AGAIN! See you next week!" Lisasin sinna veel tõiga Ameerika Supermodellidest: "This girl has to pack her belongings and return home immediatly" --> "This girl has to back her belongings and then unpack them again!". Kas pole mitte must huumor? Haha.

Okok. Svenska nüüd.

Superstaar

Oman lihaseid, mida ei enne ei kujutanud ettegi endal olevat! Kui ma suureks kasvan (loe rikkaks) siis ostan endale sõudeergomeetri. Raudselt.

Käisime Anna, Hilde ja Johannaga täna Skeppsholmenis. Suuuur maja täis amatöör-hipisid-folkareid-keskealisi-noori-vanu-rahvamuusikatantus-huvilisi. Fika ja supp ning pillimängtants. Kohal oli mitumitusada inimest. Lahe. Nägin Stefanit Etno Histeriast ja mitmeid tuttavaid Rootsist. Sattusin ühte pisikesse ruumi, kus küünlavalgel klarneti järgi tantsiti. Mingil hetkel väsis too aga ära ja ma hea meelega võtsin mängu üle. Sain katsetada oma Rootsi lugusid ja enda kirjutet palakesi. Gunnar koolist tuli ka mängima. Hullult lahe oli. Tantsuks on ikka hoopis teine värk mängida. Vahepeal keeruline ka.

Vaatasin enne superstaari saate klippe netist. Põnev. Loodan, et järgmiseks SS'iks saab emb-kumb poikadest.

Oh. Pekki. Jälle on HILJA. Sest loominguliselt sattusin rääkima feissbuki tsätis liiga kaua juttu.

Homme on Rootsi keele eksam. Mis tuleb naeruväärne. Sest ma ei oska ingen ting. No homme päeval õpin. Lycka till!

IGEN..?

Täna oli tegus päev. Missest et hilise algusega. Tegin trenni sellesinatse..ee sõudeergomeetriga ja harjutasin (pärast 4 tundi olid näpud täitsa soojad juba) ja käisin finnskogspolskat õppimas Stalletis.

Tantsuõhtu Mats Berglundi järgi oli mõnus. Folgiharrastajate näod saavad juba tuttavamaks. Sain paar ringi ka Antoniga, kes on õppinud polskaõpetaja (kes koos oma tüdruksõbraga eelmisel aastal samal kursusel kus meie Gdanskis õpetas), keerutada. Ainuüksi nende tiirude pärast oleks end kohale vedada tasunud. Oeh. Veel tantsida!!! Palun. Kõik muu oli lihtsalt plussiks.

Tagasiteel sõin oma traditsioonikohaselt 7/11 ostetud jäätist ja mõtisklesin Rootsi tütarlaste moe üle. Igen (jälle). Noja aga tegelt see ei ole üldse teema.
Head ööd!

Näe, siin ma olen!

Jajah. Nagu enne kirjutasin hilistest tundidest.
Kell saanud pool 3.
Mulle ikka meeldib, kui Hjortenis (folgikoridori "kontoris") jämm on.
Hiljem läksime folkaritega ühele lahedale kontserdile. Balkani muss. Meeletu. Kargamine ja pöörasus. Uhuu..
Ja siin ma jälle olen.
Keset ööd!
Homme teen sõudeergomeetriga trenni. Tegelt ka!

Tegusus

Tere üle pika aja.
Olen koolis. Käisin just vioola tunnis. Heasti läks. Viimasel ajal on mu päevarütm täiesti paigast ära. Lähen aina üleliia hilja magama ja ärkan ka vastavalt. Kuidagi on nii kippunud olema, et 6htuti toimub igast asje. Kord on naabersakslaste juures filmi6htu, kord jälle miski kontsert v6i JalmariSandraga poole ööni pläkutamine. Mis muidugi l6ppes sellega, et ronisin öösel kell kaks Jullie aknast sisse ja hakkasime makarone keetma. Sest ta oli ka juhuslikult üleval ja kolenäljane ja ma ei suutnud heale k6hutäiele ära öelda. Ja seda enam, et kell oli poolüksk6ik.
Eile käisime Uppsalas Luftsråk'i kontserdil. Kena oli. Kuigi ma poole ajast suikusin. Haha. Pärast käisime staaridega (Sven Ahlbäck, Maria Kalaniemi ja Johan Hedin) 6lut joomas. Nojah. Ma muidugi tegelesin hoopis gl6gi (mis siinmail alkovaba on) ja kakao manustamisega. Jeesh.
Otsustasin nüüd, et tulen koju 18ndal. Sest 17ndal tulevad paar s6branotsut Stockholmi ja oleks kahju neid mitte näha. Ehk siis. 19ndal on mul ilmselt Eesti toidu päev!:)

Blink

Aasta aega tagasi unistasin Nordic Masterisse sisse saamisest. Kahtlesin, et kas ikka olen piisavalt hea mängija ja kas nad ikka tahavad kedagi Eestist... Ja nii edasi.

Täna õhtul, kui istusime Sveni, Haraldi, Hakoni, Kristiina ja Susannega S&S köögis, sõime imehead toitu tundus kõik kuidagi ebareaalne. Sest olime just saanud ÜLI positiivset tagasisidet oma esimese eksamikontserdi kohta ja iga üks meist vestelnud oma mentoriga. Ja see kunagi kauge unistusena tundunud Nordic Master on minu jaoks täiesti reaaalselt olemas. Kogu oma heade-veadega. (Jajah, tean küll, kuidas õige tegelt on!)

Meil on nüüd bändil nimi. BLINK.

Ja kontsert läks hästi. Isegi kui olin pabinas oma vioolaoskuste pärast ja ärritunud mitte tulnud kuulaja tõttu. Imelik. Kohvik oli TÄIESTI rahvast täis. Külalisi oli palju rohkem kui kohti ja neid oli PALJU rohkem kui eales oodata oskasime aga ikkagi olin häiritud kuna üks tuttavaist ei suvatsenud kohale ilmuda (äkki ta luges google-translate abiga mu blogi sissekannet oma kontserdi kohta?) Kes teab. Selline ignorantsus peaks enda eest rääkima. Jajah.

Kust palun saada umbes hästihästi palju raha, et osta endale HEA (lugeda: VÄGA hea) viiul? Palun? Ma kardan juba ette tagasipöördumist oma enda pilli juurde... Ah. Pekki.

Igastahes. Tänane SveniSusanne juures olemine oli ülimõnus. Nordic Masteritena saame sageli palju erilisema kohtlemise osaliseks... Tavatudengid ei käi näiteks kunagi Micke (Marin) juures kodus tunnis või Sven Ahlbäcki juures kodus hängimas. Nagu meie... :)

Päevad ei ole vennad ehk Väga Lahe.

Ja tore on!
Sest täna oli Väga Lahe päev! Viiulitund läks hästi - esimest korda tundsin end kindlalt ja mõnusalt, kui üht väga keerulise rütmikaga polskat koos Ellikaga mängisime. Sain talt ühe hea mõtte: "Ka kooliaega peab nautima, ei tohi olla ainult raskeraske. Sest see on ju osa Teest..." Kas pole mitte õige? Sest lõppude lõpuks oleme me ju terve oma elu teel. Jõudmata pärale. Vähemalt mitte muusikaliselt. Loodetavasti ;) ALATI on ju midagi õppida, millelegi uuele keskenduda...

Ansambli tund läks ka hästi. Mikele meeldis, mis me teinud oleme, mis on väga positiivne. Reedel läheme talle koju harjutama. Põnev. (Tal on koer!!!)

Õhtupoole läksime Lotta ja Emiliaga Stalletisse sest seal mängis Stormstuga (Meie kooli õpilaste bänd) tantsuks. Tantsisin terve õhtu ja väga lahe oli. Eriti gruuvi muss. Kohe ei saanud kuidagi paigal olla! :)

Ja nüüd tulin Lappiskoju ja mõtlesin suurest inspiratsioonist, et hakkan koristama aga ehk ikka ootan homseni ja teen täna Unematile rõõmu.

Mossmoss

Eile olin liiga kaua üleval, kirjutades miskit juttu Artistic Research and Developemendiks. Ja ärkasin liiga vara, et lugeda ja teha veel miskit kodust tööd. See ilmselt karistuseks liiga mõnusa nädalavahetuse eest... See oli tõesti fantastiline... Emilia kodus olime Nordicutega. Lambad ja hobused ja koerad ja kassid, päris emast-isast-vennast rääkimata. Ja päris kodu toidust... Ja reedeõhtune mittemidagitegemine (st teleka vaatamine)...

Noigastahes. Aga keegi peab ju koduseid töid ka tegema. Ja seda järelikult une arvelt.

Hommikul tegin endale kannuga teed ja panin piima akna taha, et see soojaks ei läheks. Ja vaid paar minutit hiljem tuli harakapoiss ja tahtis seda kaasa võtta. Aga selle asemel lükkas lihtsalt alla. Ma ei tea, kuidas mu alumised naabrid taevakingitustega rahul on... Haha...

Kuigi meil oli täna Sven Ahlbäckiga jälle väga tore tund, olin täielikus motivatsioonikriisis täna õhtupoolikul ja tundsin end hirmus haletsusväärsena, niiet tulin parem Lappiskoju tulema. Ja looooomulikult tuli muga sama rongi peale vahetusõpilane Tuomas Soomest, keda pole juba AMMU näinud. Just sellises olekus peab nägema inimesi... Oeh.

Viimasel ajal ei hängi ma enam köögis nii palju kui enne. Sest üks pakistanlasest koridorinaaber vihjas kord, et äkki läheks kohvile. Ja vaid ainult mõte sellest ajab mulle judinad seljale, niiet.. uuh.. Vastik. Nüüd loodan iga kord, et ta ei satuks köögis olema. Kui olin üle-eelmisel nädalal haige, oli ta väga abivalmis ja rääkis, et tal on üht head rohtu, mille ta ema on valmistanud. Inglise keeles kasutatakse "ravimi" ja "narkootikumi" jaoks sama sõna: "drug", mis pani abipakkumise veelgi halvemini kõlama. Jeerait ma ju hakkan mingit "homemade drug'i" võtma...

Pühapäeval on meil nordicutega esimene eksamikontsert... Mhmmm

Elasid kord kolm põrsakest. Niff-Niff, Naff-Naff ja H1N1. Jajah. Kas teist keegi on saanud e-mailile kaarti kolme põrsakesega, kellest üks kannab maski? Ma ka mitte..

Nordistan

Hejsan!
Nüüd on esimene kontsert Nordistaniga (võimalik nimi, mis arvate?) ja minu debüüt vioolamängijana möödas. Täitsa huvitav oli. Hea huvitav, mitte halb huvitav. Ja nüüd hängisime Emilia baikersitest sõpradega hotelli lobis. Väga tore oli. Ja käisime KajaTemplis - Växjö veetorni all on meeletu kaja. Hängisime seal ja tegime veidraid hääli ja jube lahe oli! :)
Kell saab kohe kolm.
Mmm. Unii..unii.. magus horisontaalsus ja põnev homme. Kassidkoeradlambad ja kellegi PÄRIS KODU!!!!
:)

Kohvinurgake, mille juures on kiri "Welcome!"

Tere!
Olen jälle konspektiivne:
+ Täna kuulasime 5-6 tundi põnevaid fakte Rootsi, Skandinaavia ja üleüldse folkmuusika ajaloost. Konspekteerisin umbes 10 lehekülge, et siis homme Emiliale kõigest ettekanne teha.
+ Hommikusöögilaud on siin parim kõikidest hommikusöögibuffeedest, mida kuskil näinud olen! (Kodused ja sõprade juures kogetu ei loe antud hetkel)
+ Ostsin täna metronoomi. Ma ei suuda ikka veel uskuda seda. Olen oma muusikaõpingutega magistrikandis ja alles nüüd saan endale päris oma metronoomi. USKUMATU! Tegelt ka. Ma ei saa aru, kuidas ilma olen kogu selle aja läbi ajanud. Nojah, tegelt ei ole ka ja ilmselt on seda mu mängus ka tunda! ;)
- Ilm oli jälle kolevastik. Lausa tormi lubab täna ööseks.
+ Alguses kummaline proov Nordicutega läks ikka toredaks. Ilma Emiliata on ikka väga raske harjutada. Kui kogu aeg on 25% loost puudu.
+ Õhtusöök oli väga hea. Isegi, kui magustoit oli umbes ühe supilusika suurune.
+ Läksime pärast lobisse hängima, "ehk võtame ühe tee?" Aga siis avastasin ma nurgakese, kus oli kohvimasin (see suur ja uhke nuppudega, et millist tahad). Ja seal nurgakese juures olid küpsised ja silt "Tere tulemast!" Kas pole mitte võimas? Jõin kaks tassi kuuma kakaod ja hakkasin veresuhkru taseme tõttu totakalt itsitama.
+ Lotta ja Jullie on minu toas ja tegelevad oma asjadega. Ja Emilia just helistas ka niiet mõnus õhtu! :)

Växjö

Suure tuuseldamise ja pillide/koti tarimise järel jõudsime kõik kolm kenasti rongi peale. Jeesh. Minu esimene kogemus X2000 sõita. Ehk siis Rootsi kiirrongiga. Ja tundus nagu oleksime sõitnud paadiga. Loksus nii väga.

Jõudsime siis siia ja saime Magnusega kokku. Sümpaatne 50ndates härrasmees. Kes siiski ei olnud niivõrd härrasmees märkamaks pakkumaks end appi mõnd pilli vedama või nii. Tuleb meelde Merikese õhkamine Eesti meessoo viisakuse järgi.

Kui hommikul pakkisin, mõtlesin, et ei tea, kas peaksin magamiskoti igaks juhuks kaasa pakkima. Kes neid hosteleid teab. Ja nüüd.. "Kuna kogu Växjö hotellid on täis bukitud Folkspartei liikmeid, siis saime teile ruumid Gardinal Hotelli.." Meie päralt on kaks sviiti. Jajah. Sviiti. Ja ma olen siin tegelt üksi. Sest Emilia jõuab alles neljapäeva ööks siia... See on lausa naeruväärne! Ja õhtusöögi buffee on sviitide hinna sees.

Ei vaidle vastu! :)

Positiivsus versus

Ärkasin üles liiga hilja. Vaatasin õue.. KELL ON VIIS!!! Ei. Nii kaua ma siiski ei maganud. Aga ilm oli selline, mis lubas oletada, et kell võiks VABALT juba 5 olla.

Tänane ansambli, õigemini siis komponeerimise tund oli väga tore. Mikael on väga lahe õpetaja. Nojah. See, et me alles nüüd temalt tunde hakkame saama on iseasi aga nüüd me vähemalt saame neid. Ja kõik toimib! Temaga saab nalja ka ja ta TEAB.

Pärast tundi käisin Multikulti muusikapoeskohvikus, et küsida, kas saaksime seal teha enda eksamikontserti! Läbirääkimised olid väga edukad! Jessikas! Multikulti on värviline viirukilõhna täis väike koht. Ja selle kõrval poeke "Fröken Söt" - neiu armas, kus on öökullikõrvarõngad. Jajah. Ja ei. Mul ei olnud rahakotti tol hetkel kaasas! ;) Aga ma arvan, et sinna inspiratsiooni ammutama satun veelgi.

Tulin läbi uduvihmase linna, kuulasin jälle mõnusat mussi ja.. Lihtsalt jube hea oli! Jälle need pisikesed rõõmud... Otsisin endale klassi ja mängisin pilli. Mõned tunnid. Ja siis tulin koju ostes endale Vienetta jäätist. Mida siiski üksi ära ei söönud, (kuigi seda algusel planeerisin) sest läksin Fabiani (üks sakslastest) juurde "Walk the Line'i" vaatama. Sest aega tuli ju kuidagi ära kasutada... Oleksin muidu ehk midagi kasulikku saanud teha. Ja oh hoidku selle eest! Terve aja kartsin, et Johnny (Cash) teeb lõpuks midagi, mis kogu filmi pekki keerab. Ja olin üllatunud, kui filmil häppiending oli.. Wow.

Aga millest selline pealkiri? Rääkisin täna feissbuki tsätis ühe oma klassivennaga. Ta on väga tore. Kiiksuga huumoriga ja nii. Ta rääkis väga filosoofilist juttu. Sellest, kui vastuoluline on maailm milles elame ja oeh. Ma ei oska seda üldse tõlkida tegelt. See pani mind tundma alguses rumala ja lihtsana. Soovitasin tal lugeda toda "Blink" raamatut, millest hiljuti siin ka kirjutasin. Ja selle asemel, et küsida, millest seal juttu on, küsis ta kes selle kirjanik on. Ja sain vastuseks midagi, et "nad on tavaliselt midagi tarbinud" ja muud säärast. Pekki. Mis mõttes? Ma ei tuleks selle pealegi, et kui keegi mulle midagi soovitab, hakata esimese asjana seda maha tegema... Ja siis mõtlesin, et äh, mis mõttes ma ennast rumalana tunnen? Kas ainult selle pärast, et ei oska/(tahagi ehk?) keerulisi sõnu teha vaid pigem võtan asju otse. Kui keegi mult küsib, kuis käsi käib, ei hakka juurdlema kui veider see sõnapaar on, vaid vastan ja tunnen ehk isegi rõõmu, et näe, teda huvitab... Oeh. Kui juhuslikult seda lugema juhtud, kulla klassivend, ära pahanda, eks. Ma lihtsalt arutlen kõva häälega. Ja ilmselt oleksin seda sama juttu sulle seal tsätis ka rääkinud, kui mu internetiühendus pidevalt katkenud ei oleks ja kõht iseennast seedima hakanud...

Täna oli jälle Bachi päev. Mõnus. Vahel kõlab ta hirmsalt a täna oli täitsa tore kohe! Jaah! Loodan, et homne hommik on ka Bachisõbralik!

Homme pärastlõunal sõidame Nordicutega Växjösse. Et kuulata järgnevail päevil loengut Rootsi pärimusmuusika ajaloost. :)
Headööd!

Affirmation - jaatus!

Sattusin tänu Maarja blogile ning hoopis ühele teisele laulule Savage Gardeni peale. Kuulan nüüd juba tükimat aega erinevaid lugusid ja.. Kuigi see bänd läks mulle korda niiumbes 8 aasta eest, mäletan siiani lugude sõnasid üsna kenasti peast. Veider. Sest siis ma ei saanud ju kõikidest sõnadest väga hästi aru...

Olen täna jälle kodus olnud. Kuigi üsna tervena. Ilm oli lihsalt liiiiga vastik, et end kooli harjutama vedada. Kääksutasin siis veidi kodus. Ja kirjutasin üles oma viimati mitte veel küll päris valmis olevat lugu. Lugu, mis räägib ootamisest. Kuigi ma ise ka ei tea täpselt, mille ootamisest. Kas metroo, telefonikõne, kaaslaste või hoopis millegi, mida eriti sõnastada ei ole võimalik. Godot' ehk? Haha. Oh. Leidsin just loole nime! Godot' oodates! :) Kuigi.. Äkki on see liiga tume nimi?

Oo. Olen just hiljuti avastanud Youtube'i. Ja selle avarad võimalused. Hetkel eitan naiivselt selle ohtusid ja tohutut ajakulu, mis on kogu selle meeletu hulga mussi ja filmide taga. Praegu on ainult suur rõõm!

Leidsin Peter Bastieni raamatust "Ind i musikken" räigelt hea tsitaadi: "Det er vores forestillninger om os selv, der sætter grænserne for hvor langt vi når!" Ehk siis (ülivabas)tõlkes: "See on me endi ettekujutus meist endist, mis seab meile piirid, kui kaugele jõuame!" Kui natuke järele mõelda, kas pole mitte tabav?

Oeh. Kell on märkamatult palju saanud. Peaks vist põhku pugema. Head ööd!

Atonement - lepitus

Eile sattusime Kairiga netis peale Keira Kneightlyle, kes kandis tol pildil kohutavalt kena rohelist kleiti. Tuli välja, et see on filmist "Atonement". Hiljem ei suutnud ma vastu panna ja mitte väga raskete otsingute tulemusena leidsingi netist võimaluse filmi vaadata. Youtube's on see üleval. Küll 10-minutiliste juppidega (ja ilma tõlketa loomulikult) aga no, ega see ju ei sega! VÄGA hea film oli. Ülimalt karm aga ilus sellegipoolest.

Näe. Pole poolt kuudki möödas ja juba olen oma blogimise rekordil täitsa ligidal.. Siiani on maksimumiks olnud 11. Nüüd aga on 11nes juba möödas! Võimas, mis?

Oeh.. lühikokkuvõte Iiri bänd Umami esinemisest!

* Sain Lotta ja ta peika Vesa nõusse kaasa tulema! See ei olnudki väga keeruline sest Vesa on suur Iiri muusika austaja. Ta isegi käis Limerickis vahetusõpilaseks kunagi. Ja Lotta oskab natuke stepp-tantsu!
* Seisime alguses tagapool seina ääres - koht oli üsna täis ja ruumi istuda üldse mitte. Aga noh. Okoo. Veits Soome huumorit ja õhtu tõotas tulla tosikiva.
* Minu tellitud tee osutus vaevalt leigeks. Alguses sain tagasi 10 SEK-i vähem. "Oeh, ta ei oska arvutada!" väitis kelner baaridaami kohta. (Ja andis hiljem Lottale 100st SEK-ist 85 tagasi. Kui arve oli 81 SEK-i. Lotta andis üleliigse ausalt tagasi) A mai viitsinud enda tee pärast paanitsema hakata. Las olla.
* Bändi mäng oli... huvitav. Instrumentaal talutav. Viiuldaja vägagi potentsiaalne... aga ma ei tea tegelikult, sest äkki tundus see lihtsalt selle pärast nii olevat, et ta natuke nunnu on? Laul halb - äkki see jälle sellepäraset, et too laulja-kitarrist-bändimees ei jõudnud bändi proovi vaid otse kontserdile sest oli eile õhtul end LUNDIS (mis asub Lõuna-Lõuna-Rootsis) pooleks joonud? Mandoliinimängija oli täitsa ok. Ja kuigi viiuldaja ja mandoliinimängija tegid endast parima, oli neil ikkagi raskusi kokkuleppimaks, kus asub "üks". Või siis jälle rõhud... Klassikalise muusika haridusega tüüpidel, nagu juba teate nimelt puudub MEETER. Ja seda oli vägagi tunda. Oeh. Olen liialt negatiivne? A kõik ei peagi ju meeldima.
* Kui laulja esimest korda laulma hakkas, arvas Vesa, et näen välja nagu oleksin just pidanud hammustama halvaks läinud sardiini. Proovisin edaspidi Lotta koti peal olevale imearmasele vilditud rebasele mõeldes paremat nägu teha.
* Igastahahes oli mul veits viiuldajast kahju, sest ta teadis, et pubis on inimesi, kes TEAVAD, kui valesti läheb ja kui midagi ei tööta. Teised bändist ehk ei teadnud.
* Teiseks setiks saime ikkagi istuma. Ja.. paramparaaa.. selle koha peal tõmbas tuul! Niiet lõpuks istusin sall ümber keskkoha ja karvane kapuutsiga kampsik üll. Tohutult elegantne! A mul oli ilus soeng ja kenad ammuammu Veneetsiast ostetud kõrvarõngad, niiet kõigehullem ma ehk siiski välja ei näinud.
* Lotta ja Vesa läksid sööma ja ma jäin kontserti üksi kuulama. Tegelt oli ka täitsa ok kohti. Aga ikkagi tekkis tahtmine viiuldajale õigeid poogendusi näidata ja "vibraato!?!" hüüatada.
* AGA. Jah. Põnev oli. Ja ma sain nüüd veel teadmisi lavalise oleku, bändisisese suhtluse ja muu taolise kohta. Niiet kasulik käik igaljuhul!

***Alguses mõtlesin hakata plusse ja miinuseid laduma aga siis järele mõeldes... Otsustasin tärnide kasuks. ;)

A jah. Aga Kairi siin ütleb, et tal oli super päev (unustades hommikuse 40-kilose kohvrivedamise). Placebo kontsert Globenis oli räigelt lahe olnud! Ja isegi kui me tehtud kook oli veits plönn, maitses ta ikkagi okoolt ja soolane toit tuli täitsa hea välja mu meelest. Ja sain Eesti leibsi. Kokkuvõtteks ikkagi vist: Jessikas! :)

***Ja... Tegemist on ikkagi ju harrastajate bändiga. Mitte professionaalidega. Ja... Võib-olla ma lihtsalt tujutsen veidi?

Nisin-näsin-nosin

Olen siis tänase kodus olnud. Et mitte võtta vastu pisikuid ja neid potentsiaalselt edasi anda. Nagu eile näiteks. Jäin napilt tunnelbanast maha ja pidin veerand tundi järgmist ootama. Mis muidugi tähendas, et rong täiesti täis oli ja ohsedaõnnejarõõmu, kui keegi sulle aina kuklasse köhib. Brr.

Päris haige ma siiski ei ole vist. Sest isu on kolehea. Sõin ära terve hunniku riisi kabatšoki-paprika-kookose kastmega. Ja nüüd ei saanud rahus olla vaid pidin kaerakäkke minema käkerdama. Et ikka midagi nosida oleks.

Jullie on (nagu juba mainisin) sel nädalal ära. Ta oli nii kena ja pakkus lausa ise välja, et äkki tahan ta kõlareid laenata! Milline nauding! Vahest muusikat päriselt ka kuulata. Mitte vaid arvutist.

Ei tea, kaua need küpsiseplönnikesed seal ahjus ka olema peaksid? Njaah.. Eksperimenteerime. Vähemalt rotiks olen ma ise. Niiet pole hullu! :)

Muuseas, sain just enda esimese tööotsa CD-kaane kujundajana! Jessikas! Räigelt põnev! Tore kui inimesed usaldavad! :)

Nohu

Tänaseks oli niisiis palju õppida. Mida rohkem teha jääb, seda rohkem kuidagi jaksab. Kui ei ole midagi, ei saa sedagi tehtud. Ja eilne Rootsi keele tund jäi muideks ära. Ja ma ei saanudki oma geniaalset kirjatükki "Mu elu 20 aasta pärast" ette lugeda. Kuidas mul on bänd ja parajalt paks oma parimates aastates mees ja kaks kassi ja paar last ja nii. Rootsi folkarid said küll suu muhedaks, kui neile oma juttu lugesin. Jeesh. Kaks nädalat tagasi mõtlesin tõsiselt, et äkki peaksin Rootsi keele tunni üldse ära jätma, sest vioolaõpetajale sobis just see aeg jube hästi ja kuidagi kole uinuv on see tund. Aga otsustasin siiski jätkata. Ja siis selgus, et tol korral jääb tund ära ja nüüd ka ja mul on isegi kahju. Hmm..

Igastahes. Lottaga õppisime siis koos hommikul veel enne pärimusmuusika analüüsi ja "artistic research and development" tundi. Tegime ühele polskale modaalanalüüsi. Ja kirjutasime mingile x-vormile uut polskat. Ja arutasime loetud peatükke. Hästi lahe tund oli täna Sveniga. (Sven Ahlbäckiga - folkmuusika GURU. Ta TEAB.) Olime Lottaga kahekesi sest Emilia on Namiibias ja Jullie Taanis. Sai palju nalja ja... ja kuidagi hästi mõnus tund oli. Jah... Saime muuseas teada, mis eristab pärimusmuusikuid klassikuist. Klassikutel on nimelt RÜTM a meil on MEETER! :D Haha.

(Kell on kümme ja inimsed karjuvadkiljuvadröögivad aknast välja praegu.. ma hoian parem akent kinni. Külm hakkab ehk muidu)

Sain hommikul kell seitse Sandralt sõnumi, et kas mul kraadiklaasi on. Kõik on ümberringi haiged. Mul on pea tatti täis. Loodan, et röhitsema ei hakka. Joon igaks juhuks ingveri-sidruni-rohelist teed. Ja käin mütsiga õues. Unustasin oma villased sokid Eestisse. Jama, sest koolis mul vahetusjalatseid ei ole ja harjutada on saabastega ju vastik aga põrandad veits külmad. Hmm.

Õppisin just ühe rämekeerulise polska. Homme on viiuli tund ja ansambli tund. Kus me jälle Lottaga kahekesi oleme. Ehk siis saame pisut rohkem komponeerimisest teada. Oleks ka aeg juba! Nädala algused on alati sellised kiired. Kuni kolmapäeva pärastlõunani. Siis läheb rohkem lebomaks.

Reedel tuleb Kairi Stockholmi ja ma lähen üht Iiri bändi vaatama ja loodan, et mind veel sel korral fiddle-bättelisse ei kutsuta. Njah. Laupäevaks ei olegi veel plaane. Kuigi väitsin ühele koridorikaaslasele, et olen väga hõivatud kogu nädalavahetuse. Sest ma ei taha temaga kohvi jooma minna. Uuh. Einoh. MUIDUGI olen hõivatud. Harjutada ju vaja (ja siis natuke feissbukis hängida ja memuaaritseda ja süüa teha ja nii edasi..)!!! :)

Baltic Mastersi film!

Niih. Minge nüüd sinna aadressile: www.superskaffer.blogspot.com

Seal näeb filmi. Jeah.

Lat som en oxe!

Ei, tegelikult ei ole laisk kui okse. Ega ka härg. Lihtsalt praegu on Rootsi keele koduste tööde aeg ja pean tõlkima lauseid "Tähelepanelik kui kull" ja "Arg kui metskits". Jajah.

Klok som en uggla ska jag blir! Inte dum som en gås! :)

Elagu kvaliteetviiulikastid! Hurraa!!!

Eile unustasin kirjutada ühest väga irriteerivast seigast. Kui olin teel Emilia juurde, võtsin viiuli seljast enda sülle ja rihmad jäid mu kätte kuidagi naljakalt. Vaatasin, milles asi... Jubin, mis imeilusat (ROHELIST!!!) kasti ja rihmu selja peal ühendab, oli lahti tulnud. St üks kruvi oli end välja keeranud. Olin VÄGA ehmatanud. See, et rihmad mu kätte jäid ISTUDES ja mitte kõndides... Kui mu (rämehea laenuviiul, kindlustatud küll aga ikka...) oleks seljapealt maha kukkunud... Ei taha mõeldagi.

Ei tea, mis ma nüüd tegema peaks.. Eestisse tulen ju alles dets keskel. Kasti saan kasutada küll. Veidike ebamugavamalt aga ikkagi... Kas peaksin kirjutama ja vigisema (täiesti õigustatult, küll)?

Nananaa

Tegin ise pannkooki täna. Hommikusöögiks. Iseendale. Sest kellele muule ikka teha. :)Kui lõpuks end kooli jaksasin vedada, mängisin järjest kõik (mažoorsed) heliredelid läbi ja olin võhmal. Mis siis edasi? Paar polskat ja nii... Jejeah.

Kuna mu kodust kaasavõetud pesupulber on ammuilma otsas (ja ma rohkem Jullielt ei viitsi laenata), käisin täna pesupulbrijahil. Valisin kõige vähem halvasti lõhnava. Igatsedes Eestimaist Maierit või Miniriski... Oeh.

Siis sõitsin metrooga kauakaua, et minna Emilia juurde sööma. Tegime tacode sisse sodi: sõime Mehhiko moodi. Eh, mu pea on täitsa paks praegu ja mõtted sogased. Siis jälle mailmatuma pikk metroosõit Julliega koos, et minna Stalletisse polska õpituppa ja sellele järgnevale tantsuõhtule. Avastasime rõõmuga, et juba taipame, kus tasub ümber istuda ja kus suunas... Kohalik ühistranspordi süsteem hakkab tuttavaks saama juba!

Nagu oodatult, oli seltskond, kes tantsida soovis, vanemapoolne. Või siis armunud. Niiet kui just vanaonudega jalga keerutada ei soovinud, jäi üle vaid paar koolikaaslast (kuigi Emiliaga oli väga tore tantsida!) või niisama mussi kuulata. Ellika mäng oli loomulikult väga lahe. Ülimalt keeruline ka samas.

Haha. Kui käin enda lahelaheda (Viinist leitud) rohelise kleidiga, siis krussub ta alati mu mantli alla, nii et tundub, et olen ka kolemoodne ja ei kannagi seelikut vaid ainult sukapükse. Jessikas! Nii äkki arvatakse, et ma ka rootslane olen!

Brr... Mul tuli just meelde, et teisipäevaks on RÄIGELT palju koduseid töid. Uhuuu.. Elagu töötihe esmaspäev!!! Homme on õnneks siiski alles pühapäev! ;)

A ma ei tõusnud!

Kondenspiim on hea. Eriti, kui ta lahtine on. Mitte kapis kinniselt. Ja laud ja arvuti ja hiir on varsti ka mõnusalt magusad... Mmmm....

Täna kooli ei olnud. Ainult harjutamine. Ja õhtul kontsert. Bowing 9. Kuigi laval oli 10 esinejat. Tore oli. Ja inimesed tõusid püsti plaksutamiseks. Mu meelest oli aga igav veits.

Pärast läksime folkaritega veidikeseks istuma. "Õlut jooma". Ma avastasin, et oh, selles kohas tunduvad imehead alkovabad kokteilid olema. Võtsin rabarberi-mingi-sodi. Vaatasin ja imestasin, kuidas baaridaam seda kõike kokku keerab ja mulle 60 SEK'i liiga suure arve esitab. Loominguliselt küsisin, et "..eee aga see rabarberijook oli ju ainult nii ja nii palju..?" Mispeale ta tusaselt mu klaasi võttis, äsja valmis-segatud kunstiteose kraanist alla kallas ja mulle uut asja tegema hakkas. Mitte, et ta tolle kolepeene kokteili mulle sama hinna eest oleks võinud anda või midagi... Veider.

Nüüd hiljem istusime Julliega Markuse, soome-rootslasest akordionimängija juures, kes hiljuti Lappisesse kolis. Tore oli. Kuigi mu geniaalne plaan kell 11 õhtul pannkooke küpsetada sellega luhtus.

Kuulge. Ma tahaksin teada, kes johaidii'd loeb. Palun pange enda nimi kommentaariks. Siis tean edaspidi vähe suunatumat ja seega huvitavamat juttu kirjutada. Ei ole nii ühtlane pläma siis. Haha.

Kondenspiim on ka kolekaval. Passib ja ahvatleb siin laua nurga peal.. Oeh. Kondenseeritud unenägusid!

Lumevihm ja saiakesed

Kuigi leppisin Julliega eile kokku, et läheme 9.27 bussiga, jäin sellest loomulikult maha, süües kell 9.24 alles (üleeile tehtud ja mikrouunis ülsesoojendatud) kaerahelbe putru mustikamoosiga.

Ilm oli jäine. Ootasin siis bussi ja.. ennäe imet! Lund hakkas sadama! Alguses tundus, et on nagu vihm aga ei, ikka lumi! See tegi kohe tuju nii heaks! Eriti kui arvestada, et mu kõrvaklappidest räigelt head mussi tuli. Haha. Ja siis nägin oma bussist leitud sõpra Fredrikut, kelle esimene kommentaar oli: "Isver, milline ilm!!" Millepeale pidin loomulikult seletama, kui valesti ta on asjast aru saanud. Jajah.

Buss, muuseas, kui kohale jõudis, oli juba liiga täis ja ei peatunudki. See selleks.

Nordicutega on olnud põnevad päevad. Palju mängimist ja veel rohkem rääkimist. Ilmselge tulemus, kui on tegu tüdrukutebändiga. Kõik on nii emotsionaalsed ja interpreteerivad. Kahe nädala pärast on esimene päris kontsert meil. Kusjuures Emilia läheb teisipäeval rohkem kui nädalaks Namiibiasse ja Jullie esmaspäeval nädalaks Taani. Elaguelaguelagu nõulaiferlus ja harjutamine ja ühikatuba Lappises!

Harjutasin ja proovisin uut lugu teha. Peaaegu, et tuli välja. St esimene pool on olemas. Ilma lohakuse (tuuline ja räsiv, lörtsvihm jms) tõttu väsisin aga juba peale 3 tundi ja tulin koju ära.

Nüüd just käis Jullie mul külas, et saia süüa koos. Täna tulid üsna kenakesed välja. Pehmed ja mitte liiga kuivad. Ja kui siis võid peale panna ja teed peale juua... Mmm!!

Ei tasu uskuda, et ma siin kogu aeg aina saiukesi küpsetan. Lihtsalt on kuidagi nii juhtunud, et kõik need 4 (5?) korda, kui olen seda teinud, olen kohe siia ka miskit kirjutamas... :)

Homme on üks hästi lahe kontsert ja ülehomme mängib mu õpetaja Ellika tantsuks. Hah, tunnis on sageli nii, et mina mängin ja tema tantsib. Laubal siis vastupidi. Jess! Loodan, et sinna tuleb palju rahvast. Siis on äge.

Womexilt

World Music Expo. Koht, kus müüa, osta, vahetada (kahetseda pole põhjust) muusikat. 3000 osalejat - festivali, organisatsiooni, artisti, bukkerit, huvilist jms. Päeval konverentsid ja messiboksides networking, õhtul kontserdid ehk showcase'id. Showcase'e oli kokku 37, mis valiti välja 7 inimese poolt enam kui 700 plaadi hulgast. Tihe rebimine...

Töötasin seal vabatahtlikuna. Konverentsi-vabatahtlikuna. Tööd pidin tegema 6 korda a la pool kuni poolteist tundi. Lülitama sisse diktofoni, ulatama küsijatele mikrofoni ja kirjeldama mõne lausega saalis valitsevat õhustikku.

Vabatahtlike elu oli Womexil ülitore. Saime 2 korda päevas süüa ja meil oli oma salakapike, kust võis maiustusi leida. Kontserditele saime ka tasuta sisse :).

Moodustasime Eeva, Villu ja Merikesega Nicolaj ja tema naabrist ristiema juures väikese Eesti kogukonna. Sven ööbis ka Nicolaj juures, niiet kõik vanad sõbrad jälle koos! Kuna ta oli ka konverentsivabatahtlik ja me tööajad enamasti kattusid, hängisimegi enamuse ajast koos. Otsides vaba nurka, kus pille kotist välja võtta. Messibokside vahel oli ka kahekesi põnevam liikuda ja promo CD-sid koguda (kusjuures mitte ainult maade muusika kogumikke vaid ka tõeliselt häid a la Timo Alakotila ja Johanna Juhola jms). Ja poolakatega nende boksis kokku lüüa (kella poole viie ajal hakkasid boksid veini, juustu, küpsiseid ja muid maiustusi jagama) või Kopenhaageni vahel konnates aega parajaks teha. Või Kopenhaageni metroosõidu võlusid nautida.

Muuseas, see hea toidukraami jagamine oma boksist on täiesti geniaalne. Isegi kogesime, et lähed ahvatleva juustuvaliku juurde ja näkitsed seal ja järsku imestad, et täitsa lahe muusika tuleb ju siit. Ja need plakatid, mis enne tobedad tundusid, on ju päris huvitavad tegelikult... Lihtne oled, inimene!

Laupäeva õhtusöögilauda tuli mu, Sveni ja Emilia juurde istuma Womexi direktor. Hästi muhe vana. Tegi nalja ja nii. Rääkis, kui geniaalne asi on händs-frii walki-talki: kui keegi jälle tuleb pintsakuhõlmast sikutama ja oma karjääri edendama, on väga lihtne teeselda, et keegi kontorist parajasti helistab ning "oot, mis? tõesti? jaah, kohe tulen!" minema lipata. :)

Hiljem, enne õhtuste kontserdite algust mängisime Sveniga DR majas (koht kus kõik kontserdid toimusid, hiigelsuur ja megalahe uus Danske Radio peakontor) kohviku ligidal pilli. Ligidal olevad inimesed elasid ka kaasa ja olid rõõmsad. Siis ilmus nurga tagant välja see sama Womexi boss. Kuulas loo lõpuni ja teatas: "Teate, et siin ei tohi tegelikult mängida. Aga mulle meeldib. Niiet laske käia!" :)

Kontserdid... Kui õhtu jooksul järjest vaadata umbes 6-7 (8?) kontserti, läheb pea päris segi. Oli VÄGA lahedaid etteasteid. Näiteks sõbranotsude ansambel Nordic, või Rumeenia papid (kõik vähemalt 70-aastased) DR pealaval oma mustlasmuusikat saagimas, endal ilmselt kodus näägutavad naised ja sada lapselast, kes IIALGI ei usuks, kui neile rääkida, kui suurejoonelises kohas nende kontsert oli ja kuidas kõik need 1000 inimest kontserdi lõpus püsti seisid...


Või konverents-performance ühelt tahaks-olla-hiinlane onult, kelle instrumentideks olid rohutirtsud ja muud putukad. Kõik kenasti oma mikrofonidega varustatud karbikestes.

Oli ka küsitavaid esinemisi. Enamasti oli aga ikkagi lahe. Cajon-bänd, stiilse muigava musta viiuldajaga või Baskimaalt pärit bänd, kes mängib ise tehtud kivist marimbadel.


Aga muidugi... kogu Kopenhaagenis veedetud aja tippkontserdiks oli siiski ansambli Baltic Crossing esinemine. (Isegi kui kontsert ei toimunud Womexi raames.) Olen nende plaati nii palju kuulanud, et teadsin kõiki seadeid peast ja.. lihtsalt üliväga lahe oli! Pärast jämm ka ja!!! Ah! Ainuke probleem jämmil oli see, et Baltic Crossingu lugusid ei saanud ju enam mängida ja isegi mitte ansambel Friggi lugusid mitte, sest pool Friggi oli ju kohal... Hah. Nende lood on aga tavaliselt kõige popimad... Aga jah. Ülivägavägalahe ikkagi!

See oli veel Womexi juures võimas, et NII paljud tuttavad olid kohal. Ehk see oli nagu edasijõudnute etnolaager-festival, osalejateks kõige šefimad tegijad. Ale Möller viskab käppa ja Roger Tallroth: "Näe, sind ma ju tean!", või Baltic Crossingu tüübid, Taani tegijatest (a la Harald ja tema imeilus naine) rääkimata. Ja Allan Skrobe ja Pekko Käppi.. Eelmised Nordic Masterid... Kes iganes! Hah. Need nimed vist ei ütle normaalsetele mitte-folk-friikidele midagi... Jeah.

Igal õhtul jalutlesime vähemalt pool tundi kuni poolteist tundi koju. Sest rongid olid juba oma liikluse lõpetanud. Oligi hea. Sest muidu, ruttu koju jõudes oleks pea ilmselt mitumitu aega kumisenud kõikidest muljetest. Mida ta muideks SIIANI teeb... :)

Polkapidu Dexteris

Eile hommikul ærkasin ootusærevalt, sest pidime üle pika aja jælle Kasperiga, ühe lahedaime pianistiga mængima. Kiire puder ja tee ning rongid-bussid ja 4 tundi ülim6nusat musitseerimist. P6hjus, miks me væga kontsentreeritult tøøtama pidime oli 6htune pooletunnine kontsert.

Me Nicoga læksime varem Odensesse, et Kevin Hendersoni 6pitoas osaleda. Kasper pidi hiljem jærgnema. 6pituba oli kihvt. Ainult, et aju keeldus pærast 5ndat lugu tøøtamast ning uusi meloodiaid omastamast. Kuskil kella kuue ajal saime Kasperilt s6numi, et ta ei tunne ennast hæsti ning seet6ttu ei tulegi Odensesse. Nojah... Mu tuju kukkus üsna mitme pügala v6rra. Arusaadavalt. Aga kiirelt kompunnisime uued seaded ja mængisime oma uue saatjaga paar lugu læbi, niiet... Uju v6i upu!

Pea kogu "folkemusiklinie" ehk pærimusmuusikute kamp koolist oli kohal. Kui arvestada, et kaastudengid on tavaliselt ERITI terava k6rva ja silmaga, Eriti kui tuleb keegi "uus", ei olnud neile mængida k6ige lihtsam. Lisaks veel ka pettumus Kasperi puudumise pærast. Aga. Esinemine læks væga hæsti!

Hiljem oli jæmm ja avastasin, et tegelikult tean enamusi pærimusmuusikuid juba. Ja teatritudengeid ning jazzikaid ka m6nda ja... :)

Øøbisin Noah ja Christopheri juures. Lahe paar, kes kæisid suvel Sloveenia Etnos. Nad kolisid hiljuti ühte væiksesse majja, kus ma mærtsis juba kæisin. Küll kellelgi teisel külas. Aga æratundmisr66m ju ikka! Nende juurde tuli øøbima ka üks gümnaasiumiealine viiuldajapoiss. Istusime neljakesi kamina ees kella 4-ni. J6ime veini ja ræækisime viiuli-arstijuttu. (Noah 6pib arstiks). Mitmel korral avastasin end m6ttelt, et millegipærast mind ei hæiri, kui Taanlased omavahel Taani keelt ræægivad. Küll aga hærib mind see, kui Rootslased minu seltskonnas Rootsi keeles k6nelevad. Ehk on see sellepærast, et Taanlased on (isegi, kui nad omavahel palju omas keeles jutlevad) palju altimad Inglise keelele ümber lülituma? Ning sealt tulenevalt olen ma ka palju tolerantsem nende omavahelisse juttu? V6i on asi selles, et tahan seda keelt omandada ja kuulan huviga, mida nad podisevad? V6i selles, et see keel lihtsalt nii totakalt-armsalt k6lab? Ehk k6ik kokku? :)

Hommikul, pærast hilist søøki vaatasime "Boratit" ning jalutasin kooli. Avastasin, et mul on seal oma postkast ja puha. Armas. Sain paar olulist asja aetud ning tulin jælle rongi peale. Et hængida notsutassiga kodus ning oodata Eevat-Villut-Merikest..
Peaks tegelt neile vastu k6mpsima. Rongijaamast on siia tegelt væga lihtne tulla. Paremale-vasakule-paremale-vasakule-paremale-vasakule ja tsahh, kohal. Tundub, et nad on siiski eksinud. Oodake, s6brad, tulen appi!
Muah!

Matrix

Kopenhaageni metroo on midagi væga lahedat. Olin siiani ainult bussi v6i rongi v6i autoga siin liigelnud. Laupæeval aga istusin metroosse. Viimasesse vagunisse. Pisut pærast s6itmahakkamist avastasin, et tagumine sein on tæisklaasist ning tunnel tæiesti valgustatud. Ning kuna seesama tunnel on ehitatud kiina-kææna, jææb mulje, nagu istuksid National Geographicu imepisikeses kiipkaameras, kellegi k6hu66nes v6i oleksid osaline ulmefilmist. Veidi aja pærast mærkasin aga, et ka EESsein on tæisklaasist. St "vedurit" ei olegi. Ega ka juhti. Eriti lahe!

See, et tunnel valgustatud ning see, et metroo-rongi ja ooteplatvormi vahel on uksed, tekitab væga turvalise tunde. Ei pea kartma, et keegi sind læheneva rongi ette lükkaks v6i midagi. Mitte nagu Stockis, kus tunnel on must auk ning kui rong læheneb, ei taha væga platvormi æærele ligidal olla..

Ja kui siis oma peatuses maha læksin, oli futurismi-elamus tæielik... Kogu peatus oli kaetud h6bedaste plaatidega, ledlambikestega ekskavaatorid ja klaas ning seintel videoekraanid... Jajah. Teretulemast Taani!

Polkarave!

Tere hilishommikust!
Pakkimise vahepealt siin paar sõna... Ilm on jälle sombune. Hea on, et lehed nii kaua puudel püsivad! Värvi, värvi!

Eile õhtul käisime Jullie, Emilia, Eriku (Emilia peika) ja teiste folkaritega ühes pubis istumas. Olin jälle tõelises kimbatuses. Teistel kõigil tundub väga lihtne olevat. "Üks ... õlu!" Loomulikult on alati valida umbes 40 eri sordi vahel, aga Tegelikult ei ole mingit küsimust, mida võtta. Mul aga, kes ei suuda enda käes ette kujutada pooleliitrist õllekannu, on ALATI raskused. Kui võtta vein, maksad ennast pooleks ja kui midagi muud, siis maksad ennast pooleks. Nii jätkasin eile jälle enda tava "Mulle üks koola. Sidruniga." Siis oled normaalne. Sest kõik arvavad kindlasti, et seal on rumm ka sees.

Muidu... Ei olnud väga huvitav õhtu seal pubis. Liiga Rootsi keelne ja lärmakas.

Frey, (akordionist Taanist, kellega ma koos paar postitust tagasi pildile sattusin) rääkis Baltic Mastersil, et Nicolaj esineb järgmisel esmaspäeval Odenses eestlastega. Kuigi Merike ja Villu ja Eeva on ka potentsiaalsed eestlased, kellega ta võiks esineda, hakkasin siiski kahtlema, et äkki olen ma ise see eestlane, kes seal esineb. Täna hommikul rääkisime Nicoga ja ma nii kogemata küsisin, et kuule, kas me esineme esmaspäeval? "Kas ma siis ei rääkinudki sulle?" Haha. Nojah. Kasper (Taanlane, jazz-pianist) mängib meiega ning võib-olla ka Sven, niiet... Mu lemmik(pillimees)poisid kõik (jajah, ainult Jalmar puudub)jälle minuga koos laval! JESSIKAS! :D

See viiuldaja, kellega paar postitust tagasi lambist bussipeal tutvusin pakkus välja, et ma peaks minema külalisesinejaks ta Iiri-bändi, ja et meil võiks siis fiddle-battle (viiuli-lahing/duell) olla. Ja ma ei saa seda mõtet peast, kui naljakas see võiks sõna-sõnalt võetuna olla. Kaks tüüpi vehivad laval poognatega, võidab see, kelle oma teisele teravamalt ribidesse koksab... Haha. Halb huumor? Andestust!

Üks asi veel... Kevadel ostetud kolekallis roheline viiulikast õigustab ennast täiesti... Iga kord, kui teda avan, pean õhkama, sest ta on lihtsalt NIII ilus! Rääkimata lambapildist, mis mulle kastist vastu vahib! :)

Aga nüüd!
Veel mõned tõmbed vioola madalal C-keelel ja siis... Jälle Arlandasse. Pea iga nädalane nali juba! :)

Vioola

Vioola (mida tahan aina kahe "ii'ga" kirjutada) mängimine teeb mind NII õnnelikuks! Lõpuks ometi saan bassi mängida! Ja madalaid akorde võtta!

Täna avastasin lõunalauas, et suudan teiste vestlust täiesti jälgida. Loomulikult ei taba ma kõiki sõnu ega suuda ise midagi ütelda aga.. Algus seegi! :)

Minge myspace'i ja kuulake Crooked Still'i... Eriti bassi-tšello-viiulit...
Mina lähen aga hoopis Julliega õhtusööki tegema!

:)

Neli tüdrukut viielt erinevalt maalt - The Four Explore

Ansambliharjutused vahelduvad midaisetahan-tegemistega. Mõnus. Eile tulin sellele, et teen siin seda, mida ise tahan. Loen raamatukogus või kodus, võtan aega jalutamiseks, käin põnevates tundides (v.a. need millest aru ei saa), harjutan, kuulan mussi, teen süüa, hängin toredate inimestega, õues on ilus, isegi kui ilm on kole, sest värvid on ikka erksad.. Mida veel tahta? :)

Täna käisin pangas, et üüri maskta. Millegipärast ei saanud ma internetipangaga hakkama. Noigastahes. Ja seal väideti, et ma ei saa oma kontolt raha kanda Rootsi kontodele. See ei aidanud, et seletasin, et aga ma olen sama asja juba kaks korda teinud. Kolm onu seletasid mulle siis korraga, et see ei ole võimalik. Kuigi ma olen seda teinud. KAKS KORDA! Aga midagi ei jäänud üle, võtsin raha välja ja andsin neile, et nad siis sularaha tollele arvele saadaksid. Kummaline.

Kuulan praegu muusikat filmist "Once". Glen Hansard/Marketa Irglova... Nii elav ja aus.

Olen kogu siia kaasavõetud šokolaadi nahka pistnud. Niiet pean minema nüüd KOHE kööki ja leivasuppi keetma. Et oma magusaisu taltsutada.

Laupäeval lähen Taani. Jälle. Hmm... Et olla seal nädalakse ja töötada mõned tunnid Womex'il vabatahtlikuna ja saada Odenses osa Kevin Hendersoni (Shetlandi viiuldaja, kelle isa kodus ma eelmisel aastal Shetlandil olles elasin) õpitoast ning käia lõpututel (vabatahtlikele tasuta) kontsertitel ja jämmida. Jah!

"Blink - The Power of Thinking without Thinking" Malcolm Gladwell

Lugege seda raamatut!

Me kõik oleme inimesed...

Tean, tean... Peaksin lugema praegu. Kõike seda sadat lehekülge. Rootsi ja Inglise keeles. Homseks. Ma teen seda. Aga kõigepealt pean kirjutama siia paar lauset.

Täna oli meil bändiproov. Emilia oli kodus haige ja Charlotta jäi 20 min hiljaks (rongi tõttu). Ja kuna me olime oma ruumi-reserveeringust 5min tagasi ilma jäänud, otsustasime Julliega ikka seda harjutusklassi vallutama minna. Hüüdsin Lottale, kuhu klassi läheme. AGA. Ta ei kuulnud. Ja tal olid telefonid tühjad. Kuna ta on krooniline igale poole hilineja, ja keegi pidevalt tal järel käib näägutades "kas tuled juba?", otsustasime sel korral mitte talle järgi joosta. Ehk oleksime pidanud. Sest ta ei tulnud selle peale, et internetist vaadata, kus ruumis me oleme või mõnd muud telefoni otsinud vm. Oeh.

Nüüd õhtul tuli ta mu toast läbi ja rääkis, et oli tund aega oodanud ja kui halb ja kurb oli olnud. Oeh. Ja mul on RÄIGELT piinlik/halb, et me teda otsima ei läinud.

Hm. Aga igastahes, inimestest. Aina rohkem ja rohkem näen, et inimesed ei ole must-valged. Kõik on hallid. Vahest tumedamad, vahest heledamad. Ja seda mitte ainult teised, vaid ma ise ka. Igas ühes on head küljed ja mingid kummalised kiiksud, millega peaks arvestama, kui suhelda.

Jah. Tagasi lugema.

Ei, üks asi veel tegelt. Või kaks.

Mul oli täna elu esimene vioola tund. RÄIGELT lahe oli (Kas see on mu uus parasiit-sõna, eriti CapsLockis?). Õpetaja on tore ja vioola surin lõua all veelgi toredam... Ja choppingu harjutused ja asjad, mis ta andis. Mmm!!!

Pärast vioolatundi läksin raamatukokku Rootsi keele kodutöid tegema. Haarasin enne paar "Strad'i" ja ohoo.. teise ajakirja kaanenumbriks oli lugu Joshua Bellist. Ja artikkel choppimisest (=eriline tehnika mida kasutatakse, kui tahetakse viiulil/vioolal/tšellol rütme mängida) ning järgmisest ajakirjast, mille kätte võtsin leidsin pika arutelu teema "viiuldaja vs vioolamängija". Kas pole mitte 3 VÄGA tabavat lugu?

Rootsi keele kodusteni ma ei jõudnudki muuseas. Brr.. Tegin poppi ja tulin koju, et selles keeles ropp-rasket raamatut lugeda. Seegi ju keeleõpe...

Nii. Blogi kinni. Tänaseks! Head ööd teile, ma vist väga magama ei saa täna. Oh, tõeline nauding, see õppimine! :)

Joshua Bell

Hommikut alustasin Gabrielega brunchitades. St hilja hommikust süües. Ta rääkis, et olevat eile kontserdil käinud. Tore oli olnud. Ja täna pidi sama kontsert uuesti olema. Joshua Bell ja Swedish Radio Symphony Orchestra ja Berwaldhallen...

LOOMULIKULT otsustasin sinna minna. Sest Joshua Bell on üks maailma-staar-viiuldajatest. Enne kääksutasin veel veits vioolat ja sõitsin bussiga, mis oli täis õnnelikke rootslasi ning tutvusin lambist ühe viiuldajaga. Jajah.

Berwaldhallenisse jõudes olin veits pabinas, et äkki ei saagi (tasuta) piletit, kuna rahvast oli nii palju ja saal ehk täis. Järjekorras olid mu ligidal veel miskid viiuldajad KMH'st, kellede juurde üks orkestrant tuli ja pileteid pakkus. Sain neist ka osa. 4. rida ja täpselt viiuldaja ees. Mis saaks olla veel parem?

Ettekandele tuli Barberi viiulikontsert ja Elgari 1. sümfoonia. Solist oli oodatult väga hea ja eriti lahe oli vaadata, kuidas ta orkestriga suhtles. Tundus, nagu dünaamika oleks lainetena käinud. Elgari sümfoonia oli räigelt hästi mängitud aga tunni pikkune lugu on minu jaoks umbes pool tundi liiga pikk. Mati ja muud elajad kippusid silma.

Hiljem, nii huvi pärast vaatasin, palju tänase kontserdi pilet ka maksta võis. 1335.- SEK'i. Näe, päris kenasti hoidsin kokku! ;) Tagantjärele mõeldes ei ole sugugi kummastav, et publikuks oli peamiselt kesk- ja vanemaealine publik. Kust need noored nii palju raha ikka võtavad!

Aga jah. Henning Kraggerudi vastu Joshua Bell ikka ei saanud! ;)
Šallallaa!

Luksus ja lillepidu

Tagasi Stockis. Pärast Linköpingi folkfestivali ja nädalat täis gurmeetoitu, eraldi topelt-laia voodiga hotellituba mõisas, hommikust ujumist, ohtrat pillimängu (9.30-12.00, 13.00-17.00, 18/19.00-21.30 + jämm - kohvipausid), sotsialiseerumist Rootsi, Taani, Saksa, Soome, Inglise, Vene ja Prantsuse keeles (mitte et ma neis midagi olulist oskaks öelda aga veits nalja visata Soomlastega või Vene keelt tõlkida, miks mitte?), 3,5 kontserti ning paljusid poliitikuid.

Linköpingi folgil oli Väga lahe. Ale Möller Band vapustavalt hea. Ma ei ole veel enne näinud, kuidas rahvas (~500 inimest) nii üksmeelselt vaimustusest püsti oleksid tõusnud. Bändi viiuldaja mängis kogu kontserti laia poogna ja tiheda tooniga, mustanahaline laulja tantsis kätel seistes, Ale ise oli peenekoeliselt vaimukas oma ahvihäälitsuste, -nägudega ning bassimees esitas soolo, mida kirjeldada on vist üsna võimatu (kui pärast Ale Möller Bandi üht triot vaatama läksin, kel samuti hea bassimees oli, mängis viisi nii reelil ja polskal, ei suutnud ma tollest üldse vaimustuda, kuigi tegemist oli Väga Tasemel mängijaga...)... Nojah.

Kuna kontserdielamus oli nii vägev, ei tahtnud end järgnevate (kehvemate) muljetega kuhjata ja otsisin üles Sveni (seesama, kes mul kontserdil külaliseks oli), kellega siis niiumbes 3 tundi jutti jämmisime. Kui ta tüdruksõber aga koju tahtis minna, läksin ja otsisin Emilia üles, sest pidin temaga koos ta peika juures ööbima. Nii me siis jalutlesime kella poole viie ajal hommikul, maa härmatise üle imestades ning väsimusest ohmakad. Et minna kella kaheksase rongi peale. Ma üritasin kiiresti magada, et kahe tunni unega hakkama saada. Väga ei õnnestunud - kui kella seitsmest bussipeale läksime olid silmad ikka täitsa pahupidi peas. Hjah.

Ah et kuhu ja milleks ja miks me läksime?

Projekti nimi oli Baltic Masters - igast Läänemerd ümbritsevast riigist (v.a. Kaliningrad) oli vähemalt üks esindaja, kokku 13 noort pärimusmuusikut. Õppisime üksteiselt lugusid ning esinesime kahel õhtul u 400-le poliitikule, kes olid kogunenud konverentsile BSSSC mis käsitles kliimat ja saastet Läänemeres. Need samad poliitikud loomulikult rahastasid meie olemist mis tähendas, et elasime kui kuninga kassid. Kragerupi mõisas (www.kragerup.dk vaadake siit pilte!), kus me käsutuses oli nii saun kui ka liumäega bassein. Mõtlesin igal hommikul ujumas hakata käima aga kuna mu viiuliõpetajal oli vist sama plaan (ja ma ei viitsinud basseinis väga small-talki ajada/midagi muud on ju samuti mõtetu seal rääkida, ning niisama samas taktis ringe ujuda ka veits totakas) andsin alla ja jätkasin hommikuvõimlemist oma toas. Viimasel õhtul käisime siis saunas ka. Kuigi sest väga kasu ei olnud, kui uksest aina sisse-välja tahati käia. Jeah.




Toidud olid kolepeened. Kui saan teistelt pilte kätte, riputan mõned näidised üles ka. Aga millegipärast maitsesid nad kokkuvõtteks ikkagi sarnaselt. Magus-soolane-midagi. Iga söögikord oli tõeline naudisklemine. Alguses vähemalt. Enne, kui kõht liiga täis sai. Hah.




Töötasime tihedalt. Õppisime üksteiselt lugusid ning hiljem tegime seaded, et kontserditel mängida. Lisaks omavahel olemisele jälgis Harald Haugaard (mu viiuliõpetaja Taanis ja Baltic Mastersi/Nordic Masteri korraldaja) me tegemisi ja õpetas paar lugu. Veel käisid meie juures Roger Tallroth Rootsist ja Jo Meier Saksamaalt. Roger Tallrothi õpituba oli väga inspireeriv. Jajah. Lood, mida õppisime (üksteiselt) olid kõik hästi erinevad ning üsna mitmed täielikud "küttekad".


Enamuse ajast oli meiega noormees kaameraga, Morten, kes Baltic Mastersi projektist (lühi-)dokumentaalfilmi teeb. Päris kummaline oli kaamera nina all pilli mängida. Aga. Eks sellega pea harjuma :D. Niiet umbes nädalakse pärast postitan siia ka lingi, kust saab kõike näha ja kuulda.

Poliitikuile esinesime kahel õhtul 2x15 minutit ja veel veits ühel hommikul. Kõige esimese seti ajal oli neid kes ei kuulanud aga viimase seti viimase loo ajal tõusid kõik plaksutamiseks püsti ja olid väga emotsionaalsed. Saime kõik suured lillebuketid (minu oma õppis lendama ja maandus siini mu laual)... Roosid ja nelgid ja värgid. Roosakas-lilla. Nojah. Lilled ilusad sellegipoolest! :)

Eilse veetsime Roskildes. Räigelt külm ilm oli. Käsimime vaatamas viikingite laevamuuseumi ning kirikut, kuhu kõik Taani kuningad maetud (St kirstu pandud ja maa peale jäetud) on. Mu meelest veits rõve. Õhtune kontsert, 2x45 min oli ok. Esimene pool nappis küll energiast veits ja a teine pool oli lahe muidu. Välja arvatud ehk lisalugu. Sellest aga hiljem.

Pidin Nordic Masteri soololoo sisse juhatama. Kuigi vahetult enne lavaleminekut oli mu pea ikka täitsa tühi kaunitest sõnadest ja Inglisekeelsetest sünonüümidest, ei olnudki tulemus vist kõige pahem ja lugu tuli ka täitsa okoolt välja. Mängisime kaks lugu kokku. Esimeseks Jullie laulu "Shoe-prints" mis räägib kingajälgedest kellegi näos ning teiseks minu "Autumn leaves" (mil ei ole midagi pistmist jazzi-standarditega). Lood panime kokku kuna nad on kirjutatud sarnastel emotsioonidel. Laulu tekst aga ei lähe üleüldise meeleoluga sugugi kokku ja kui sellest mitte aru saada, võib tunduda, et tegu on ühe eriliselt helge looga. Aga. TEGELIKULT on tegemist hoopis võitlusvalmiduse ja ise hakkama saamisega.





Nädal oli igastahes väga hariv ja kasulik. Lisaks lugudele ja uutele tuttavatele sain kinnitust, et kui palutakse lisalugu, peab see olema efektne. Mitte mõni Saksa laul mida leedukas vaevu-vaevu eest vedada oskab ning meie segaduse tõttu järgi ei saa laulda. Või laul, milleks vaja mikreid-toole-värke-särke paigaldada ja lauljal lõpuks õige viis meelde ei tule. Lisalugu olgu polka. Või miskit ilusat aga KINDLAT. Nende kahe ebaõnnestunud lisaloo tõttu jäi mul muidu VÄGA headest kontserditest veits halb maik suhu.



Peale kontserti otsustasime pärast gurmeetoiduseid minna ja ostsa endale friikartuleid jms. Et näpud kiiremini jookseksid ning peol pärast otsa ega äärt ei oleks. Väsimus ja eelneval kontserdil läbitud emotsioonide skaala oli aga oma jälje jätnud ning enamus meist vajus juba 2-3 ajal ära. Nii ka mina.

Tagasilend möödus märkamatult. Jäin magama enne õhkutõusmist ja ärkasin maandumise peale (muidugi pidi vahepeal kõrvu lahti puhuma aga see ei loe). Tulime Adami ja Emiliaga koos ja sõitsime Arlanda Expressiga kesklinna. Taanlased ju maksavad ;). Siin on külm. Mul on aken nädal aega õhutuse peal olnud niiet läheb vist aega, kui nüüd sisselülitatud radiaator toa soojaks kütab. Tee ja varstine soe toit ehk aitavad. Ja ettetõmmatud kardinad. Mmm...

Nädalavahetus saab olema üsna tihe. Koolitööd, mida arvasin end tegevat eelmisel nädalal, täis. Ja mida mul loomulikult aega ei olnud teha.

Jejejee!

Linköping ja Taani

Eile oli jälle asju vaja pakkida! See on justkui rutiin juba neljapäeviti.

Sound-chickeni nädal sai läbi. Vahepeal oli põnev, siis aga, kui räägiti lauljatele paremini ja vähemparemini sobivtest mikritest... oeh. Oli raske motiveeritud olla ja Rootsi keelest aru saada.

Esmaspäeva õhtul käisime Emilia ja teiste rootslastega Vampiirikohvikus. Ma alguses puiklesin vastu aga siis arvas Emilia, et ta peaks mulle ühe jäätisekokteili välja tegema niiet.. Odav, odav olen! :D No aga. Kuna õhtu lõppes väga hilja ja oli juba kole pime, jätsin oma TorsoTaigeri ööseks kooli juurde. Ning hommikul kooli minnes oli ta ära viidud. Nii kohutavalt kahju on mul tast! Sest et ta ei olnud lihtsalt raats. TorsoTaiger. Tükk aega jamasin, et politseid üles leida, kus avaldus teha. Nüüd mõne aja pärast saan leitud rataste hulgast otsima minna. Kooli oli tol öösel ka sisse murtud. Ja miskitesse kappidesse tahetud jõuda... Raudselt mingid Ida-Eurooplased. Poolakad või Eestlased või midagi. RAISK.

Sel nädalal oli meil kolm asjalikku proovi Nordicutega. Meil on järgmisel nädalal esimesed ülesastumised ning seetõttu on meil vaja lugusid. Loogiline, eks? Meil on jätkuvalt kohutavalt palju ideid ning "Oh! Ja teate mis, siis võiks veel NII teha!"-"Kuulge, mul tuli üks idee!!!". Palju nalja saab, ning järjest rohkem avastame sarnaseid jooni üksteise muusikate vahel. Muidugi ka erinevusi.

Kuna hakkan siin vioola tunde saama, mängisin eile esimest korda siit laenatud viooal. Oeh. Milline mõnus bassijoon... Jällegi hetked, mis nii kohutavalt õnnelikuks teevad! :) Lisaks sain veel teada, et sain ühe stipendiumi selleks semestriks, niiet võib jälle veidike parema enesetundega edasi süüa-magada-bussigasõita. Ja minna Linköpingi folgile.

Jah. Täna lähen ja kuulan Ale Mölleri bändi ning mängin räigelt palju viiulit räigelt lahedate muusikutega. Et öösel mitte magada ning hommikul kella 8-se rongiga Kopenhaagenisse sõita. Ega ma muidu vist Linköpingisse ei oleks läinud see jääb Taani sõidul poolele teele ning too sõit makstakse kinni, niiet.. Ühendagem meeldiv kasulikuga.

Ma tunnen juba, kuis homme jube väsinud olen. Ja samas õpetama/õppima pean. Aga. See on seda väärt! Ja kuna "Baltic Masters of Music´ut" korraldab mu Taani viiuliõpetaja, on tegemist kõrgelennulise projektiga - elame mõisas ja sööme heaste! Jejeee! Ja mängime poliitikutele, kes on kokku tulnud konverentsiks BSSSB (Baltic Sea State Subregional Co-operation). Ning esineme kahe setise kavaga klubis Folk-Roskilde. Tulge kuulama, kui siia kanti satute! Pilet vaid 50DKK! :)

Jah. Lähen kooli nüüd. Skännerit otsima. Vioolat harjutama! Et minna varsti juba rongi peale!
Nägöš!

Sound Chicken

Pärast nappivaid unetunde nädalavahetusel olen hetkel alla andnud Rootsi keelest aru saamast ja hängin tunni ajal internetis. Häbi on ka veits aga... Praegu on projektinädal. Projektiks on sound-chek ehk heliproov. Kuigi Eestis nimetatakse seda ka saundtsekiks.

Neljapäeval läksin Eestisse Lennujaama jõudsin kena ajavaruga ja sain pehme tooli peal suikuda. Hm... Ma ei tea täpselt mida edasisest välja tuua... Sain öö kodus veeta ja Hansukesel külas käia ja Tallinnas bussiga sõita ja... Reedel läksin Viljandisse.

Lõikuspidu oli vägev (isegi kui meie koosseisuga oli lõpmata palju segadust kogu aeg. Reisid ja... Kus magada, mis talongid, kus, Hermanni käes, Hermanni käes??? Maarja käes. Mis nemad siia puutuvad? Ja nii edasi). Näha jälle inimesi, keda ammu pole kohanud. Etnokad ja musamaja rahvas... Jämmisime tunde ja tunde. Hommikune proov oli väga lühike aga üsna konstruktiivne. Samuti ka sound-check. Kontserti oli tore mängida. Sest mu kartus, et vähese reklaami ja puuduva teksti ja olematu pildi tõttu rahvast äkki ei kogune, osutus asjatuks. Nimi kutsus kohale! Jajah! :D Räigelt hea on lihtsalt mängida nii lahedate muusikutega koos. :)

Oh. Tegelikult oli lihtsalt väga m6nus jälle kodus olla. Isegi, kui päris kodus sain olla vaid m6ne hetke. Pühapäeval mängisin Marile. Ning pakkisin veerand tunniga asjad, et jälle lennukile kiirustada. Stefan ja Nicolaj tulid ka Stockholmi. Jäin kohe lennukis magama ja kui silmad lahti tegin... olime ikka veel Tallinnas, kohe kohe õhku tõusmas. Nico ütles, et tal oli sama värk. Sinna j6udes avastasid poisid, et neil on erinevad boarding-time'id piletil, mida aga kumbagi lennujaama tabelis ei ole. Soovisime head aega ja nad läksid asja uurima. Mina enda kotti kätte saama. Aga enne, kui enda kotti silmasin, nägin Nico vana, väsinud aga tublit reisipauna ratastel. Mis ei oleks seal tohtinud olla, sest pidi otse Göteborgi lendama... No ja nagu ikka sellistele hetkedele kohane, oli mu telefon KOHE end välja lülitamas suurest akutühjusest. Läksin SASi teenindusse nõu küsima aga sain enne ikka ise Nicoga ühendust. Oeh. Lõpuks tuli välja, et neil olidki kaks erinevat lendu planeeritud aga kuna hilisem tühistati, said nad mõlemad varasema peale. Vähemalt üks meeldiv asi selle lennu juures. Ei, tegelt oli maandumine ka mõnus. Ma pole nii pehmelt maale tulnudki vist.

Katariin väitis, et kirjutan siia igavalt. Andestust! Proovin end parandada. Lubadusi samas ei kipu jagama!

Nimi Nordicmasterbändile!!!

Hyvää iltaa! God kväll! God aften! Tere õhtust! God kveld!

"Scottish fantasy" Max Bruchilt on üks lugu, mis on RÄIGELT raske ja nii kohutavalt väljakutsuv sellegipoolest. Olen seda ammuilma proovida tahtnud aga pole selle nooti mujal kohanud kui EMTA raamatukogus ja vahepealne tehniline vorm poleks mul seda nagunii proovida lubanud niiet kuidagi see soov on kaua soikus olnud. Kui siia tulin, lootsin seda laenutada kooli raamatukogust. AGA seda ei olnud seal. Eile leidsin selle aga koolist (ühest hunnikust, kuhu kogutakse mittevajaminevaid noote). Läksin täitsa napakaks! Ja kuna mitu tundi pillimängu olid näpud juba soojaks teinud... Oh! Milline nauding!!!

Õhtul läksime Julliega Monk'i pubisse. Jämm pidi olema seal. Aga kohapeal selgus, et oleme vales Monki pubis. Niisiis asusime teele teise Monki pubisse. Nägin tänaval tuttavat nägu. Berit, Elise klassiõde. Hommikul olin feissbukist lugenud, et ta Stockis on, aga et nõnda tänaval vastu tuleks... Hah. Vahva kokkusattumus. Muuseas. Pidime ikka lõpuks sinna vanasse Monki tagasi minema. Sest see teine oli jama olnud. Jeesh. See selleks.

Monk pandi üsna vara (~kella ühe ajal)kinni ja me läksime Nordicutega veel edasi istuma. Saime palju naerda sest Lotta poikkaystäva Vesä rääkis nalju Matti Nykänenist. "Elämä on laiffi!"/"Võiduvõimalus on 50/60 (%)" jne. Igastahes õhtu lõppes meie jaoks purksi süües. Täitsa hea oli. (Ei, ei olnud Mäki purger!)Lisaks saime hindamatute vaadete osaliseks. Aga neid moejutte ma juba puudutasin kunagi. Usku...matu!!!

Täna oli tihe päev. Harjutasin ise ja harjutasin Nordicutega. Hetkel valitseb me grupis suur entusiasm ja... jah. Hea energia on meil. Põnev on õppida üksteise lugusid!

Nüüd eee.. asjalikuks vastu hilisõhtut? Jah!
Vi sees! Vi ses! Vi ses! Nähdään! Nägemiseni! Võipigemsiiski lugemiseni! :)



Ja muidugi... Ootan põnevusega nimepakkumisi. Neli on meid. Tüdrukud. Emilia, Charlotta, Jullie Kirstine, Johanna-Adele. Põhjamaadest. Lauljad ja nyckelparpamängija ja viiuldaja. Nimednimednimed???

Kosmosemuusika

Tere!
Üle pika aja. Vahepeal on palju toimunud. Laupäeval käisime Gabriele ja sakslastega ja kolme prantslasega piknikul Lappise lähedal mere ääres. Hästi soe oli ja üsna naljakas. Eriti see, kui prantslased rääkisid. Üks neist rääkis eriti tõ(b)/(s)ise aktsiendiga ja kuna tal oli hääl ära, oli kiljumise efekt vahelduvalt madalate bassinootidega täitsa hüsteeriline vahest. Pärast tahtsin ühele kontserdile minna folgilavale nimega "Stallet". Frifot esines. Ale Möller ja Lena Willemark ja nii... Ja MA EI SAANUD SISSE!! Sest saal oli Täiesti Välja Müüdud. Ja sellisel juhul KMH tudengid ei saa tasuta sisse ilma ette registreerimata. Ma muidugi ei teadnud sellest registreerimisest enne midagi. Nüüd tean. Ja Groupast ja Hoven Drovenist ma ilma ei jää! Noigastahes. Ja kui ma juba ilusaks tehtuna linnas olin ei viitsinud tagasi koju tulla vaid sõnumineerisin Gabrielele, sest teadsin, et ta pidi ka linna tulema. Niima siis jälle hängisin tema ja sakslastega. Täielik keelte paabel siin minu jaoks!

Mõned päevad olen väga palju harjutanud samas täna mängisin ainult umbes tunni. Kuidagi ei läinud kohe. Ma siis ei pressinud ka väga. Tulin koju ja hakkasin stipendiume otsima endale. Sarnased mured, tead, Merike!!

Eile oli väga põnev. Viiuli tund ja kohtumine Haraldi/Hakoni/Kristiina/Sveniga. Rääkisime mitmeid tunde. Huvitav ja kasulik oli. Pärast läksime tsikkidega Emilia juurde, kus tegime head süüa ja rääkisime poole ööni. Hah. Päris kirevate tüdrukutega olen kokku sattunud! Lahe. Väga lahe.

Käin raamatukogus vahest juba eelpool mainitud "Strad'i" lugemas. Et laiendada oma sõnavara. Tahaksin olla võimeline täiesti täiesti vabalt ja huvitavalt rääkida. Aga peaksin vist lisaks Inglise keelsele kirjandusele ja Rootsi keele sõnade tuupimisele (mida ma muuseas tegelt ei tee.. mõtlen küll, et peaks aga...) miskit Eesti kirjandust ka lugema. Eneseväljendus on kuidagi napiks jäänud. Tahaks kasutada värvilisi sõnu aga pea on täitsa tühi sünonüümidest. Kajab! :)

Homme on KMH sümfooniaorkestri kontsert. Ettekandele tuleb Holsti teos "Planeterna". Ootan huviga. See toimub Bergwaldhallen'is. Mis on üks koletähtis kontserdimaja, ehitatud 70ndatel. Mjaah...

Mõtlesin, et mul on hästi palju öelda täna. Aga ei ole näe. Sama värk mis ikka. Tegin enne saiukesi. Täitsa hästi maitsevad. Saab neid nüüd paar päeva järada.

Ma tulen koju varsti! Nädalake veel. Täis paljusid tunde ja harjutusi ja loodetavasti ka elamusi. Teisipäevaks saime üheks koduseks tööks ette valmistada väike ettekanne oma muusikalistest iidolitest, kelle suunas me areneda tahame. St me peame muusikat laskma, mis meid inspireerib. A ma ju ei tea keda esile tuua! Iga päev avastan ju midagi uut, vaimustun ehk millegist muust. Ja järgmisel päeval võib see juba ebaoluline tunduda. Uskumatu, kuis see aeg ikka lendab!!!
Head ööd! :)

+/-

+Hommikul vara sain kõne Austraaliast! Ryan helistas, et küsida, kuis läheb.
-Potentsiaalselt suurem arve selle tõttu (30 minutit kõne vastuvõtmist.. Oh, aga ma ju ei saanud kuidagimoodi ära panna, et õu, kuule, sa küll maksad end pooleks praegu aga Mina lõpetan kõne ära, sest vastuvõtt ka maksab...)
+Väga ilus ja soe ilm!
+Leidsime odava ja hea söögika (50 (Rootsi)krooni eest salat, soe toit, leivadvõidvärgid, mahl ja kohv/tee)
+Sain täna KMH'st viiuli laenuks!!!
-Ainult jaanuarini...
+Harjutasin sellel mitu tundi ja aeg lendas!!
+Käisin jälle Väga Heal kontserdil (Susanne Rosenberg, vokaal; Christophe Deslignes, keskaegne kaasaskantav orel; Jean-Lou Descamps, viiulilaadne pill, tamboura; Petter Berndalen, löökriistad)
-Ootasin oma kodu ukse taga (külm ja väss ja pissihäda ja nii) 40 minutit saamaks OMA võtmeid (miks mul on deja vu tunne?).
+Mulle tuli meelde, et sain KMH'st viiuli laenuks!
+Aaa, ja üks asi veel.. et see... Sain KMH'st viiuli laenuks!

Crescendo!

Tere! Kujutluspilt: ärkad pisut pahuralt liiga vähese une pärast, ägised kuidagi kööki ja.... (dšššš!!!!) lihakeedu hais, Aasia vürtsid, spageti luristamine, praetud (rupski)vorstikesed... Mmm.... Aasia inimesed on ikka täiesti teise ettekujutusega, mis puutub maitsvasse, tundub. Brrr. Muidu suudan kuidagi hakkama saada, aga täna ajasid need lehad mind veidike iiveldama, niiet tulin oma tuppa sööma.

Kiirustasime Julliega kella 10ks tundi nimega "music management" aga kui kohale jõudsime, selgus, et tegemist saab olema hoopis "musik marketing" loenguga. Olin üsna pettunud. Aga tunni käigus avastasin, et saan täitsa aru, mida õpetaja räägib. Loomulikult mitte kõigest. Aga enam vähem ikka. Ja kuna Jullie konspekteeris kõrval Taani keeles, sain sealt ka spikerdada. Haha. Poole loengu pealt selgus, et tegelikult ei pea Nordisk Masterid edasi tunnis viibima, kuna käsitletav hakkab ainult tavalisi tudengeid puudutama. Niisiis oli mu koolipäev kell 11 läbi.

Lugesin raamatukogus ajakirja "The Strad". Ilmselgelt viiulile pühendatud trükis, eh? Mõnus lugemine mugavas raamatukogus teeb alati olemise kenaks... Kuni lähed peamajja tagasi ning leiad üüriarve. Oh. Ma salaja lootsin, et äkki nad on mu ära unustanud. Naiivsus!!!

Olen hakanud siin üsna palju klassikalist muusikat kuulama. Praegu on youtube's David Oistrahh ja Sibeliuse viiulikontsert.

Noigastahes. Päeva jooksul oli veel asju, mis meele mõruks tegid. Aga kui tulin koju, leidsin internetist kaasamõtleva Merikese ja tuju läks kohe paremaks. Ning kui olin just lõpetanud õhtusöögi valmistamise (riis sojaubade ja gemüsega) saatis Gabriele sõnumi: "vaata aknast välja!" Seal ta seisis, et mulle külla tulla. Lahe!

Pärast sööki tuli meil idee vaadata Rootsi filmi "Så som i himmelen". Kutsusime paari internatsionaalidest sõpra ka, aga ainult Fabian (Saksamaalt) sai tulla. Niisiis oli meil keeleõppe õhtu. Nii Gabriele kui Fabian olid filmi enne Saksa keeles näinud, niiet täiesti arusaamatutes kohtades saime ikka selgust, millest juttu oli. VÄGA hea film oli. Või noh... Karakterid olid väga head. Ülimalt inimlikud.

Mu koridoris on kokku vist kuskil 15 inimest aga rohkem suhtlen Fabiani (mitte see sama, kellega filmi vaatasime, kuigi ka sakslane, Berliinist) ja Ingega (Viinist). Täna oli just nali, et siia on tekkinud väike Saksa keelt kõnelev kommuun. Erinevaid keeli saab niisiis kenasti harjutada! Jah.

Aga jah. JAH. Sengetid! :)

Äijä

Täna oli kasulik päev!

Viiulitund oli näiteks. Kus mängisin koduseks tööks õpitud lugusid ning sain teada põhjusi, miks mul vahest käsi valus on ja mis kõik mul veel paremini saaks olla. Ellika on väga hea õpetaja!

Või pikkkkkkkk bussisõit Julliega. Eesmärgini me.. jõudsime! Kuigi teejuhatajatelt me väga abi ei saanud. Niisiis: Lidl ja (peaaegu, et) mõistlikud hinnad, ELAGU!

Tulime koju ja ma tegin kooki. Plaanisin teha sellist kohevat ja pehmet. Aga kuna mul oli lõpuks liiga vähe aega, kasutasin vormi asemel plaati... ja kuna mul siis oli äkitselt veelgi vähem aega, pidin ta veidike liiga vara ahjust välja võtma. Niiet tuli sõna otseses mõttes pannkook. Aga maitseb heaste sellegi poolest! Eriti kui õunamoosi ja piimaga süüa.

Käisime Lotta ja Julliega kontserdil. Kõigepealt esines üks Soome akordionist ning pärast neli Soome meeslauljat ühisnimetusega Äijä. Akordionimängija esinemine pani mind arutlema teemal noodid(paberkandjana) vs publikuga suhtlemine. Aga need lauljad.. Tõeline elamus!!! Puhas(intonatsiooniliselt) ja elav(esitus). Lotta tundis ühte lauljat ning ma teise seltsis eelmisel aastal hiiu kannelt mängisin, moodustasime pärast kontserti väikse gruupi-nurgakese. Hah. Jullie arvas, et kunagi oleks lahe 4+4 tuurile minna. Jah, palun! :)

Te aga kuulake vahepeal näiteks myspace'st Esko Järvelat (www.myspace.com/esjarvel). Näiteks Mofadragon meeldib kindlasti teile, kodused. Eriti see loo teine osa! :)Mulle endale meeldib vist sealt kõige rohkem Revontuli.

Hakkasin täna koduigatsust tundma. Hmm. A noh. Kahe nädala pärast tulen juba.
Kirjutlemiseni!



Muuseas, rõõmustan komm(entaaar)ide üle! :)

Inspiratsioooon!

Panin myspace'i (myspace.com/johannaadele)üles kaks uut lugu.
:)

Walk in(') fridge

Vaatasin täna õhtul telekat. Pärast suurt köögikoristust ja mitutmitut head harjutustundi. Vaatasin "Toscana päikese all". Mmm. Kena pisarakiskuja. Kuna film tuli kommertskanalilt oli vahepeal loomulikult palju reklaami. Ühte neist ootasin alati huviga:

http://www.youtube.com/watch?v=IUVQz5kIQQc

Täiesti geniaalne minu arvates!!
Ning maha ei jää ka klipp, mis sellele järgneb:

http://www.youtube.com/watch?v=gjAZ5esOBZw

:)!

Kui muusjas tead, kuidas neid linke oleks parem siinses keskkonnas edastada (nt nii, et kui peale klikkida saab kohe õigele lehele, anna palun teada!

Ilu nõuab ohvreid!

Käisime täna Gabriele ja tema kahe sõbrannaga klubis. Eksperimentuell. Meile anti enne juhend, et peaks šikk olema.

Võimas oli. Ainult ma ei saa aru, kuidas suudavad Rootsi noored end hästi tunda nähes välja TÄPSELT ühte moodi. Tüdrukuil pole seelikut. On sukapüksid ja vöö. Või siis seelik, mis on üle naba värvliga ja mida kannavad tavaliselt neidised, kellel on ka Kõht. Jajah. Poistest on hoopis kahju vahest. Soengud ja... Veider. Kas neil tõesti puudub igasugune fantaasia või milles on küsimus? Meie Gabrielega olime vist üsna võõrkehad selles mustvalges võlts-glamuuri maailmas. Mina oma türkiissinise (nõelutud haha!) pusa ja ümberpea patsiga ning Gabriele oma värvilise salli ning tumerohelise gardiganiga. Kui Lisa ja Ellen (G sõbrannad, sakslased) enne väljaminekut kingi valisid, pidime me Gabrielega muigama, vaadates omi punaseid/roosasid tenniseid. Njah. Aga ilma kahtluseta oleks olnud veelgi kohatum kanda pisipisikest musta või midagi sarnast.

Aga tore oli sellegipoolest.
Peaksin endale vist siia tuppa looma puuviljanurgakese vms. Ja šokolaadisahtlile panema luku mis avaneb pärast nii ja nii mitut lehekülge Rootsikeelset teksti või midagi. Mhm

Ei. Nüüd magama!
Värvilisi unesid!

Elagu nõulaiferlus!

Reede õhtu. Väljast kostab peokära. Minu toas kõlab vaheldumisi Jascha Heifetz ja Esko Järvela/Tommi Asplund. Tee joomine ja koolitöö vältimine aina uute huvitavate lugude otsimise näol... Või siis ikka nende samade kuulamisega. Enne käisin köögis söömas ja panin naljaviluks teleka mängima, et vaadata mis sealt ka tuleb. Vaatasin natuke aega siis mingit filmi ja kogu aeg kartsin, et äkki keegi tuleb sisse ja näeb, et ma mingit totrust vaatan. Pärast seda, kui mu arukus oli juba mitu pügalat langenud (telekast tulev film oli tõesti jabur!), otsustasin tagasi siia naaseda, et tegeleda millegi targemaga. Jeerait. Nagu internet ja myspace-rännakud midagi paremat oleksid...

Olen nüüd käinud mitu päeva järjest rattaga koolis. Ilm on olnud superilus ja kahju oleks seda raisku lasta. Kolmapäeval läksime Charlottaga koos. Neli ja pool km jalutada ratas käe kõrval... Aga need lambad ja lõhnad ja kiilid ja värgid olid lihtsalt niiii ilusad, et... Ja kui eile näiteks koolist tagasi tulin, siis ühe järve ääres söötsid hiinlaste paarike parasjagu luiki. Tegin telefoniga pilti ka, ise olles linnuperekonnast vaevalt 2 meetri kaugusel. Üsna sageli kooliteel olles on vaja lihtsalt kõvasti sisse hingata, hetkeks peatuda ja hetke nautida. Loodan, et ilusad ilmad kestavad!

Hah! Mulle ikka alati teeb nalja, kui sakslased mind sakslaseks peavad. Kuigi olen kindel, et nad seda kaua ei arvaks, kui ma rohkem kui mõne lause olen öelnud. Aga lõbus on isegi see alguse ärapett. Või kuidas seda paremini sõnastada?

Võib-olla saan koolist laenutada endale rämehea pilli. Ja ehk ka vioola. Läksin pmst ekstra selle pärast täna linna. Et instrumente katsetada. Tunde mul ju muidugi jälle ei olnud. Ja siis onu pillimeister loomulikult ütles, et tuleksin järgmisel nädalal. Oeh. Harjutusklassi ootuses läksin raamatukokku hängima, kust mind 5 min pärast välja aeti, sest "reedeti sulgeme kell 2". Jeesh.

Koolis on uus online ruumide reserveerimise süsteem. Iga tudeng saab korraga bukkida ühe harjutuskorra 36 tunni jooksul, maksimaalselt 2ks tunniks. AGA! Kui harjutada 1.45 ja siis oma buking tühistada, saab jälle uue ruumi võtta! Muidugi on siis suur tõenäosus, et ei saa jääda samasse ruumi aga vahepeal ongi hea veidike koridoris jalutada! ;) Kui süsteemiloojad ainult seda teaksid, et juba praegu on programmi kitsaskohad üles leitud. Njahnjahnjaaah!!!

Head muusikat!

Karaktäristiska egenskaper för låttyper i svensk folkmusiktradition

Hejhej.
Tänane päev oli esimene päristihe päev. Hommikul Rootsi keele tund, kus mind me grupp lükati pooleks ning mind pandi algajatest keskmistesse. See ei aidanud, et ma seletasin, et ma tegelt ka ei tea Rootsi keelest midagi. Äkki ongi kasulik. Pingutamaks rohkem. Jeesh.

Esimene teooriatund oli väga lahe. Mitte üldse hirmus. Koduseks tööks anti meile lugeda 13 lehekülge pealkirjaks olevast raamatust. Rootsi keeles. Hahaha! Ning järgmises tunnis "Artistic examination and research" anti koduseks ülesandeks lugeda sissejuhatus Taani keelsest raamatust "In i musiken". Niiet. Sõnaraamat saamas mu parimaks sõbraks. Niipalju siis Inglise keelseist õpingutest! :)

Oktoobri lõpus sõidan Womexile (world music expo) vabatahtlikuks. Kopenhaagenisse. Ilmselt hakkan töötama conference volunteerina. Konverentsi vabatahtlikuna. Mis tähendab, et paigutan toole ning teen olulisematest ütlustest märkmeid. Sekretärina. 30 töötunni eest (6 päeva jooksul, mis, rõõmsal kombel juhtuvad olema just "iseseisva töö nädalal") saame süüa ning kõikidele konverentsidele ja kontserditele. Mis on üliülilahe. Sest Womexile lähevad vaid need kõigekõigemad bändid. Jejejee!

Haha. Veel üks asi. Seoses küpsisepakiga mu laua peal ning väheneva šokolaadivaruga mu kapis. On teada, et uude kohta kolides on stressimäär suurem ning vajadus näksida kasvab sellega. Aga, noh. Mingi aja järel pidi see taanduma. Aga minu puhul on see aeg, kui peaks juba olema see õnnis "mingi aeg", ju just see, mil kolin JÄLLE uude kohta! :D Eiei, ma ei ole veel paksuks läinud. :D

Aga nüüd magama. Sest homme on mu esimene viiuli tund. :) Ma hakkan lisapillina õppima vioolat vist. Ja võib-olla saan ka natuke nyckelharpat puudutada...

Jötebori ja notsulus

Ma arvan, et võin kinnitada, et olen tervenenud seagripist. Jesh. Sest eelmisel nädalal tundsin end kogu aeg haiglaselt ning sümptomid olid just needsamad, mis seagripil öeldas olevat. Paaniline väsimus, valutavad liigesed, kurguvalu ja nii. Neljapäevaõhtune skaiplus Katrega vist parandas mind, sest enne tundsin end halvasti, pärast enam mitte...

Nädalavahetusel olin Göteborgis. Harjutamaks Lõikuspeo peoks Jalmari ja Nicolajga.

Kuna mu katsed osta rongipilet internetist ebaõnnestusid, läksin hea varuga rongijaama ohverdades veidikest Ale Mölleri tunnist. Kohapeal selgus aga, et järgmine rong, millele piletit on läheb alles 3 tunni pärast. Nojah. Eks mas ootasin ja magasin seal Stockholm-C's, kahetsedes ebaõnnestunud internetiostu ning raisatud Ale Mölleri tundi. Ning et mu ebaõnn ikka täielik oleks, läks rong, mille peale sain, poolel teel katki ning 5 tunni rongisõidu asemel sain seda nautida pisut enam kui 6 tundi. Niisiis, kokku veetsin transportuurlustes koolist-kontserdile enam kui 9 tundi jutti. Brrr..

Kuna teised olid juba kontserdile läinud, kuhu pidime koos minema, seiklesin ma ise Röda Steni, kus Göteborgi kõik tegijad õpetajad parasjagu esinesid ja Eesti gäng juba kohal oli. Mmm... Terve päev söömata ning passimine olid mulle suurt mõju avaldanud aga väike tants päästis õhtu. Merikese massaažist rääkimaga. :)

Laupäeval mängisime umbes 8-9 tundi ja pühapäeval tükki 5. Oeh. Mängimise ajal ikka vaatan aeg-ajalt suure rahuloluga oma bändikaaslasi ja.. Lihtsalt väga hea oli koos musitseerida ja siis kontrabassi kotis powersleepi magada kui Nico ära oli vahepeal ning vastikut pulbrist tehtud kartuliputru süüa. Ootan juba, millal poikadega jälle mängida saaks.

Laupäev vastu pühapäeva kujunes väga pikaks. Läksime Jalmari-Merikesega Eeva-Villu juurde ja loomulikult ei saanud me enne 5-6 magama. Väga lahe oli!!! Härdushetked ja aroonia ning tõed jazzmuusikast olid vaid mõned komponendid paljust paljust millest räägitud sai.

Pühapäevane kojusõit kestis planeeritud 5 tundi + kohalik transport Stockis.

Täna ärkasin hilja ja otsustasin koduse päeva kasuks. Sain hakkama pesu pesemisega mis oh-õnne-ja-rõõmu on Lappises tasuta, tegin süüa ning nüüd hakkan vist Rootsi keelt õppima. Sest homme on tund jälle. Oh. Ja homme hakkab päris kool ka peale! St Nordic Masteri tunniplaani järgi... LÕPUKS!!! Jah. Ma olen ikka parandamatu. Ei suuda hakata õppima enne kella 10t. Kuigi... lõputöö kirjutamise ajal olin üsna tubli ja hakkasin tööle juba hommikul aga see vist on erandjuht ja johtus sellest, et ma viiulit ei saanud/tahtnud kuidagi mängida siis. Njah.

Siin üks lugu kuulamiseks: www.myspace.com/tommiasplund ja sealt Esko Järvela kirjutatud lugu Wedding Waltz.

Kirjutlemiseni!