neljapäev, 5. november 2009

Womexilt

World Music Expo. Koht, kus müüa, osta, vahetada (kahetseda pole põhjust) muusikat. 3000 osalejat - festivali, organisatsiooni, artisti, bukkerit, huvilist jms. Päeval konverentsid ja messiboksides networking, õhtul kontserdid ehk showcase'id. Showcase'e oli kokku 37, mis valiti välja 7 inimese poolt enam kui 700 plaadi hulgast. Tihe rebimine...

Töötasin seal vabatahtlikuna. Konverentsi-vabatahtlikuna. Tööd pidin tegema 6 korda a la pool kuni poolteist tundi. Lülitama sisse diktofoni, ulatama küsijatele mikrofoni ja kirjeldama mõne lausega saalis valitsevat õhustikku.

Vabatahtlike elu oli Womexil ülitore. Saime 2 korda päevas süüa ja meil oli oma salakapike, kust võis maiustusi leida. Kontserditele saime ka tasuta sisse :).

Moodustasime Eeva, Villu ja Merikesega Nicolaj ja tema naabrist ristiema juures väikese Eesti kogukonna. Sven ööbis ka Nicolaj juures, niiet kõik vanad sõbrad jälle koos! Kuna ta oli ka konverentsivabatahtlik ja me tööajad enamasti kattusid, hängisimegi enamuse ajast koos. Otsides vaba nurka, kus pille kotist välja võtta. Messibokside vahel oli ka kahekesi põnevam liikuda ja promo CD-sid koguda (kusjuures mitte ainult maade muusika kogumikke vaid ka tõeliselt häid a la Timo Alakotila ja Johanna Juhola jms). Ja poolakatega nende boksis kokku lüüa (kella poole viie ajal hakkasid boksid veini, juustu, küpsiseid ja muid maiustusi jagama) või Kopenhaageni vahel konnates aega parajaks teha. Või Kopenhaageni metroosõidu võlusid nautida.

Muuseas, see hea toidukraami jagamine oma boksist on täiesti geniaalne. Isegi kogesime, et lähed ahvatleva juustuvaliku juurde ja näkitsed seal ja järsku imestad, et täitsa lahe muusika tuleb ju siit. Ja need plakatid, mis enne tobedad tundusid, on ju päris huvitavad tegelikult... Lihtne oled, inimene!

Laupäeva õhtusöögilauda tuli mu, Sveni ja Emilia juurde istuma Womexi direktor. Hästi muhe vana. Tegi nalja ja nii. Rääkis, kui geniaalne asi on händs-frii walki-talki: kui keegi jälle tuleb pintsakuhõlmast sikutama ja oma karjääri edendama, on väga lihtne teeselda, et keegi kontorist parajasti helistab ning "oot, mis? tõesti? jaah, kohe tulen!" minema lipata. :)

Hiljem, enne õhtuste kontserdite algust mängisime Sveniga DR majas (koht kus kõik kontserdid toimusid, hiigelsuur ja megalahe uus Danske Radio peakontor) kohviku ligidal pilli. Ligidal olevad inimesed elasid ka kaasa ja olid rõõmsad. Siis ilmus nurga tagant välja see sama Womexi boss. Kuulas loo lõpuni ja teatas: "Teate, et siin ei tohi tegelikult mängida. Aga mulle meeldib. Niiet laske käia!" :)

Kontserdid... Kui õhtu jooksul järjest vaadata umbes 6-7 (8?) kontserti, läheb pea päris segi. Oli VÄGA lahedaid etteasteid. Näiteks sõbranotsude ansambel Nordic, või Rumeenia papid (kõik vähemalt 70-aastased) DR pealaval oma mustlasmuusikat saagimas, endal ilmselt kodus näägutavad naised ja sada lapselast, kes IIALGI ei usuks, kui neile rääkida, kui suurejoonelises kohas nende kontsert oli ja kuidas kõik need 1000 inimest kontserdi lõpus püsti seisid...


Või konverents-performance ühelt tahaks-olla-hiinlane onult, kelle instrumentideks olid rohutirtsud ja muud putukad. Kõik kenasti oma mikrofonidega varustatud karbikestes.

Oli ka küsitavaid esinemisi. Enamasti oli aga ikkagi lahe. Cajon-bänd, stiilse muigava musta viiuldajaga või Baskimaalt pärit bänd, kes mängib ise tehtud kivist marimbadel.


Aga muidugi... kogu Kopenhaagenis veedetud aja tippkontserdiks oli siiski ansambli Baltic Crossing esinemine. (Isegi kui kontsert ei toimunud Womexi raames.) Olen nende plaati nii palju kuulanud, et teadsin kõiki seadeid peast ja.. lihtsalt üliväga lahe oli! Pärast jämm ka ja!!! Ah! Ainuke probleem jämmil oli see, et Baltic Crossingu lugusid ei saanud ju enam mängida ja isegi mitte ansambel Friggi lugusid mitte, sest pool Friggi oli ju kohal... Hah. Nende lood on aga tavaliselt kõige popimad... Aga jah. Ülivägavägalahe ikkagi!

See oli veel Womexi juures võimas, et NII paljud tuttavad olid kohal. Ehk see oli nagu edasijõudnute etnolaager-festival, osalejateks kõige šefimad tegijad. Ale Möller viskab käppa ja Roger Tallroth: "Näe, sind ma ju tean!", või Baltic Crossingu tüübid, Taani tegijatest (a la Harald ja tema imeilus naine) rääkimata. Ja Allan Skrobe ja Pekko Käppi.. Eelmised Nordic Masterid... Kes iganes! Hah. Need nimed vist ei ütle normaalsetele mitte-folk-friikidele midagi... Jeah.

Igal õhtul jalutlesime vähemalt pool tundi kuni poolteist tundi koju. Sest rongid olid juba oma liikluse lõpetanud. Oligi hea. Sest muidu, ruttu koju jõudes oleks pea ilmselt mitumitu aega kumisenud kõikidest muljetest. Mida ta muideks SIIANI teeb... :)

Kommentaare ei ole: