Ärkasin üles liiga hilja. Vaatasin õue.. KELL ON VIIS!!! Ei. Nii kaua ma siiski ei maganud. Aga ilm oli selline, mis lubas oletada, et kell võiks VABALT juba 5 olla.
Tänane ansambli, õigemini siis komponeerimise tund oli väga tore. Mikael on väga lahe õpetaja. Nojah. See, et me alles nüüd temalt tunde hakkame saama on iseasi aga nüüd me vähemalt saame neid. Ja kõik toimib! Temaga saab nalja ka ja ta TEAB.
Pärast tundi käisin Multikulti muusikapoeskohvikus, et küsida, kas saaksime seal teha enda eksamikontserti! Läbirääkimised olid väga edukad! Jessikas! Multikulti on värviline viirukilõhna täis väike koht. Ja selle kõrval poeke "Fröken Söt" - neiu armas, kus on öökullikõrvarõngad. Jajah. Ja ei. Mul ei olnud rahakotti tol hetkel kaasas! ;) Aga ma arvan, et sinna inspiratsiooni ammutama satun veelgi.
Tulin läbi uduvihmase linna, kuulasin jälle mõnusat mussi ja.. Lihtsalt jube hea oli! Jälle need pisikesed rõõmud... Otsisin endale klassi ja mängisin pilli. Mõned tunnid. Ja siis tulin koju ostes endale Vienetta jäätist. Mida siiski üksi ära ei söönud, (kuigi seda algusel planeerisin) sest läksin Fabiani (üks sakslastest) juurde "Walk the Line'i" vaatama. Sest aega tuli ju kuidagi ära kasutada... Oleksin muidu ehk midagi kasulikku saanud teha. Ja oh hoidku selle eest! Terve aja kartsin, et Johnny (Cash) teeb lõpuks midagi, mis kogu filmi pekki keerab. Ja olin üllatunud, kui filmil häppiending oli.. Wow.
Aga millest selline pealkiri? Rääkisin täna feissbuki tsätis ühe oma klassivennaga. Ta on väga tore. Kiiksuga huumoriga ja nii. Ta rääkis väga filosoofilist juttu. Sellest, kui vastuoluline on maailm milles elame ja oeh. Ma ei oska seda üldse tõlkida tegelt. See pani mind tundma alguses rumala ja lihtsana. Soovitasin tal lugeda toda "Blink" raamatut, millest hiljuti siin ka kirjutasin. Ja selle asemel, et küsida, millest seal juttu on, küsis ta kes selle kirjanik on. Ja sain vastuseks midagi, et "nad on tavaliselt midagi tarbinud" ja muud säärast. Pekki. Mis mõttes? Ma ei tuleks selle pealegi, et kui keegi mulle midagi soovitab, hakata esimese asjana seda maha tegema... Ja siis mõtlesin, et äh, mis mõttes ma ennast rumalana tunnen? Kas ainult selle pärast, et ei oska/(tahagi ehk?) keerulisi sõnu teha vaid pigem võtan asju otse. Kui keegi mult küsib, kuis käsi käib, ei hakka juurdlema kui veider see sõnapaar on, vaid vastan ja tunnen ehk isegi rõõmu, et näe, teda huvitab... Oeh. Kui juhuslikult seda lugema juhtud, kulla klassivend, ära pahanda, eks. Ma lihtsalt arutlen kõva häälega. Ja ilmselt oleksin seda sama juttu sulle seal tsätis ka rääkinud, kui mu internetiühendus pidevalt katkenud ei oleks ja kõht iseennast seedima hakanud...
Täna oli jälle Bachi päev. Mõnus. Vahel kõlab ta hirmsalt a täna oli täitsa tore kohe! Jaah! Loodan, et homne hommik on ka Bachisõbralik!
Homme pärastlõunal sõidame Nordicutega Växjösse. Et kuulata järgnevail päevil loengut Rootsi pärimusmuusika ajaloost. :)
Headööd!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar