Julkonsert ehk 18-13=5

Eile oli KMH's suur Jõulukontsert. Pika ja teguderohke päeva nimel alustati seda koolis ühise hommikusöögiga. Värskelt küpsetatud leib ja riisipuder.. Mmmm... Siis lavaproovid ja hiljem raamatu "30 aastat pärimusmuusika osakonda KMH's" estitlusega. Snäkid ja värgid ja Ole Hjort, legend, mängimas viiulit. Kui ta mängima hakkas, kõlas see täpselt nagu mõni arhiivilindistus. Haha. Väga lahe.

Jõulukontserdi näol on tegemist ainumase üritusega KMH's, mis täidab kooli suure saali (umbes 450-500 kohta) ja alati jääb rahvast ukse taha. Seekord mitte liiga palju, vaid niiumbes 50. Kontsert oli vägev. Kõikidel esmakursuslastel oli soolo number ja mõned väiksemad ansamblid sh Blink esinesid ja loomulikult KMH Folk - pärimusmuusikute ühendkoor.
Kõik esmakursuslased juba mängivad nii hästi, et jube kohe. Siin koolis on küll nii, et ükskõik, keda valida, ikkagi on tegemist suurepärase muusikuga. Suursuur rõõm on saada kõigest sellest osa...

Kontsert nägi välja nii, et Susanne, meie osakonna juhataja istus Jõulumemmena lava ühes nurgas ja luges luuletusi, mida ise olime enda kohta tutvustuseks kirjutanud ja sel ajal pandi helitehnikat paika, laval kolmele esinejale korraga ja siis spotlight läks ühelt teisele. Tunnen, kuidas mu väljendus on läbi käinud suure taandarengu aga noh, ehk saite aru. Meil oli näiteks selline luuletus:

four women from five lands
are going on a tour.
in two years and four schools
they learn more and more.
it is the new nordic master band
that form now on is called blink,
form their attitude and groove
you will now get a wink.

Seekordne esinemine tuli meil paremini välja kui eales varem. Oli selline, "noh, nüüd tuleb emotsioone muusikasse panna" tunne. Lihtsalt kohutavalt mõnus oli mängida. Tegime lõpus natuke nalja ka. Mida siia vist hästi kirja ei saa panna, ses mõttes, et raske kirjeldada, mitte, et trükimusta ei kannataks.

Paljupalju tuttavaid oli kontserti kuulamas. Ka iirimuusika austajast sõber bussist. Kes võitis loteriiga tolle eelpoolmainitud raamatu ja puha. Vedas tal. Saime Blinkiga väga positiivset vastukaja. Oeh. Ka mu viiuli tooni kohta ja ühise saundi ja laheda loo ja üleüldise olemise eest.

Kontserdist rahunemiseks hängiti veidike Hjortenis ehk pärimusmuusikute oma kontoris. Haarasin laual olevate kartulikrõpsude järele ja.. PEKKI! Selle nimel, et ikka pärast tantsida ka saaks (st, et tantsupartnerid pärast esimesi polskasamme ei põgeneks), pidin ju sellest hirmsast sibulahaisust lahti saama. Seega sõin mitu lusikatäit mett. See trikk töötas muuseas päris hästi! ;)

Pärast oli niisiis koolipidu. Ühes saalis oli jätsutüüpide kaverbänd esitamas kõiksugu hitte. VÄGA hästi, kusjuures. Laulja oli ikka tõeliselt tasemel ja instrumentalistide soolod viimasepeal.. Teises saalis oli polska jm tantsimine ja pillimäng. Ja loomulikult, Rootsile omaselt, oli igas nurgas väike buskspel-põõsamäng. Väga tore õhtu oli. Täis tantsu ja pillimängu ja mõnd põnevat vestlust ka. Hah, ma arvan, et üks põhjusi, et õhtu nii tore oli, oli ka see, et tulime Jullie ja Lottaga sealt ära enne, kui asi käest ära st inimesed liiga ülemeelikuks jõudsid muutuda. Tegime seda ka reedesel Tommi&Elina soolaleivapeol. Mõnus. Minna siis, kui bussi/metrood ei pea veel pool tundi ootama.

Nojah. Sellegipoolest suutsin terve päeva maha magada täna. A see oli seda väärt, sest Jullie, Markus (akordionimängijast Rootsi-Soomlane koolist) ja Niel (Jullie naaber altkorruselt) olid külas ja me sõime pannkooke ja üritasime vaadata filmi "Viies element". Mis väga hästi ei õnnestunud küll. Aga noh, see ei olnudki ehk põhiline.

Stockis olemiseks on jäänud 5 päeva. Ja ma olen kurb, et pean lahkuma. Aga nagu ka Shetlandilt ära tulles - olen selle üle rõõmus, et kurb olen. Iseennast tsiteerides: sest kerge südamega saab ju lahkuda vaid sealt, kus ei meeldinud. Mitte, et see nii väga geniaalne lause oleks hah.