Kolmapäeval hakkasin niisiis pakkima ja tuba koristama ja otsi kokku tõmbama. Kui poole 7 ajal kööki sattusin, meenus mulle äkitselt, et mu koridori sakslased pidid ju sel päeval pannkooke tegema ning pärast seda Konserthallenisse üht kontserti kuulama minema. Kuna mu sõber Samuel (keda Sel Hetkel küll isegi sõbraks vist ei saanud nimetada, sest olime näost näkku vestelnud vaid umbes kaks minutit + mõned tunnid internetis tsätis) pidi alles kella kolmveerand kümne ajal Stocki jõudma, otsustasin nendega ühineda. Mulle oli ju kontsert tasuta. Beethooveni klaverikontsert ja Šoštakovitš. Esimese ajal nokkisin.. (meenutagem kolmepoolt tundi und eelmisel ööl) teine oli aga üsna lahe. Orkester produtseeris erakordselt peenetundelist koosmängu ning haruldaselt vaikset pianot. Dirigent oli vaatamisväärsus omaette. Poolpikkade lokkis juustega. Ta kindlasti salaja tahaks, et nad punased oleksid. Haha. Et neid siis veelgi uljamalt tukka visata. Niiet kogu linnamineks oli seda väärt.
Kui olin just alt-korruse Nielilt madratsi laenanud, sain sõnumi, et Samuel (edaspidi S ) istub Mjölbys katkises rongis. Mjölby on Stockist 2,5 tunni kaugusel ja rong oli niigi tund aega hiljem sõitma hakanud, niiet hakkasin vaikselt muretsema, kas ta jõuab viimase metroo peale. Õnneks tuli peale viimast metrood seekord VEEL üks metroo, niiet sellega tas saabus. Kui talle vastu läksin, kartsin seal peatuses oodates esimest korda oma Stocki aja jooksul. Nimelt tuli üks purjus must mees ja hakkas mult pärima, ega ta mind ei ehmatanud (kui ta äkitselt mu kõrvale prantsatas) ja igast veidraid küsimusi, millele ei osanud kuidagi vastata, sest ei suutnud välja mõelda, milline vastus diplomaatilisem oleks. Ta pilk oli hägune ja ma kujutasin juba ette, mis hirmsaid mõtteid ta võib haududa. Noh. Õnneks sai ta kõne ja unustas minu ning rong tuli ka üsna piisavalt ruttu.
Njaa. Igastahes. S'iga uisutasime Lappisesse ja Markus (S'i hea sõber, seesama, kellest ikka vahel rääkinud olen) tuli külla. Et juua väikest teed. Väike tee kestis kella viieni. Hullult lõbus oli.
Eile sõime hilja hommikust ja mängisime veits pilli ja läksime S'i vennale Uppsalasse külla. Sest talle oli 6 päeva eest tütar sündinud. Sadas ülipaksu lund ja läbi Uppsala kõndida oli kui muinasjutus. Tegime pirukaid ja imestasime beebi väiksuse üle. Hämmastav! Ootan Hansu näha, ootan Hansu näha!!!
(Vahepalaks: Istun praegu laevas ja mu selja taga käitub üks umbes 18-aastane tsikk ühe poisiga niivõrd vastikult, et täitsa piinlik hakkab.
“Tee mulle teene, mine too mu laadija, kohvrist”
“Eee.. kuule, mai viitsi...”
“Pliis”
“Sa lõid mulle rusikaga silma eile”
“Eee.. ei ä! No okok, ma olin vihane.”
Hmm. Mis mõttes. Kutt soostus lõpuks ja ei leidnud siis ja tuli tagasi ja sai õiendada ja läks tagasi ja leidis ja pani selle lauale ja tsikk ei näinud seda arvas, et too jälle ei leinud seda ja poiss sai jälle õiendada. Vastik.]
Õhtu poole hängisime-mängisime Markuse juures ja jõime igast häid teid ja sõime mõnusalt tumedat šokolaadi meresoola ja tšilliga. Mmmm!!!
Täna hommikul küpsetasid poikad pannkooke ja ma pakkisin viimaseid asju, sel ajal kui akordion-viiul pöörast mussi mängisid. Ei suutnud oma õnne uskuda. Niivõrd lahe!!!
Läksime mu kottidega kooli, et suurt kotti sinna jätta ning ühinesin S'iga (muuseas, kas nii, ülakomaga on grammatiliselt õige kirjutada??? Või oleks parem kirjutada S-iga äkki kirjutaksin hoopis lihtsalt “Siga”???) et minna tema saund-chek'i (sama küsimus..). Ja seal äkitselt sattusin segadusse, et pekki, ma ju ei tea, kas laev väljub ehk kuskilt mujalt, ja mitte sealt, kust harjunud olen. Päris piinlik oli koduseid ses asjus tülitada. Nojah. Orienteerusime vanalinna mõnusaimasse (mitte, et ma mõnes teises käinud oleksin;) kohvikusse, et enne äraminekut juua üks väike kakao. Kahjuks ei jäänud aega minemaks taga kaasa, et uut viiulit vaadata. Sest ta otsib parasjagu omale uut pilli. Igastahes,
[mu seljataga käib kahe u 30-aastase tüübi vahel vestlus teemal, kellega mööduvaist pihvidest võiks polkat tantsida. “Uuh, vaata seda (puuduvat) särki, küll sellega keerutaks!” Rääkisid rääkisid kui üks tabas ära, et seda kõike kuulan. Ja muigan. Ning tolle hääletoon ja jutt kohe muutusid. Teine sai ka üsna pea aru, aga jätkas ilge elumehe maneeri. Naljakas naljakas. Et mitte öelda usku...matu. :D]
sadamasse jõudsin kohale parajal ajal. Rabistamata.
Laeval toimuv on ikka nääästi. JAHT!!! - miski “minu maailmast” välja jääv. Miski, mis paneb imestama. Noored purjus kooliekskursioonikud ja vanad armunud turistid-tädid-onud värviliste pluuside ja lokitud peadega. Kampas noored väljamaal töömehed, kes on purjus ning mõned veits vanemad tasakaalukamad töömehed, kes kõike seda kõrvalt jälgivad. Ning mõned üksikud tudengid. Jajah. Lotta sageli eksis sõnaga “cruise” (kruiis) ja ütles selle asemel “cruesade” (ristiretk). Päris tabavalt tegelt.
Väga mõnusad paar päeva olid. Ülirahulikud ning täpselt sellised, mis hoidsid mind olemast kurb äramineku tõttu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar