Joshua Bell

Hommikut alustasin Gabrielega brunchitades. St hilja hommikust süües. Ta rääkis, et olevat eile kontserdil käinud. Tore oli olnud. Ja täna pidi sama kontsert uuesti olema. Joshua Bell ja Swedish Radio Symphony Orchestra ja Berwaldhallen...

LOOMULIKULT otsustasin sinna minna. Sest Joshua Bell on üks maailma-staar-viiuldajatest. Enne kääksutasin veel veits vioolat ja sõitsin bussiga, mis oli täis õnnelikke rootslasi ning tutvusin lambist ühe viiuldajaga. Jajah.

Berwaldhallenisse jõudes olin veits pabinas, et äkki ei saagi (tasuta) piletit, kuna rahvast oli nii palju ja saal ehk täis. Järjekorras olid mu ligidal veel miskid viiuldajad KMH'st, kellede juurde üks orkestrant tuli ja pileteid pakkus. Sain neist ka osa. 4. rida ja täpselt viiuldaja ees. Mis saaks olla veel parem?

Ettekandele tuli Barberi viiulikontsert ja Elgari 1. sümfoonia. Solist oli oodatult väga hea ja eriti lahe oli vaadata, kuidas ta orkestriga suhtles. Tundus, nagu dünaamika oleks lainetena käinud. Elgari sümfoonia oli räigelt hästi mängitud aga tunni pikkune lugu on minu jaoks umbes pool tundi liiga pikk. Mati ja muud elajad kippusid silma.

Hiljem, nii huvi pärast vaatasin, palju tänase kontserdi pilet ka maksta võis. 1335.- SEK'i. Näe, päris kenasti hoidsin kokku! ;) Tagantjärele mõeldes ei ole sugugi kummastav, et publikuks oli peamiselt kesk- ja vanemaealine publik. Kust need noored nii palju raha ikka võtavad!

Aga jah. Henning Kraggerudi vastu Joshua Bell ikka ei saanud! ;)
Šallallaa!