Tulin hommikul vara rongiga Odensesse. Tantsutund! Õppisime hopsat! Uudis, et Jullie istub kella 9st alates kuskil Norra pisikeses lennujaamas kus on nii tihe udu, et lennukid ei saa maanduda. Ja ta ei tea, kuidas saab Bergenisse, et sealt minna Oslosse, et sealt lennata Kopenhaagenisse, et sõita rongiga Odensesse, et sõita autoga Svindborgi, kella 9ks Blinki kontserdile... Päris tüütu oli mõte, et nelja inimese asemel võib laval olla kolm ja kõik arranžeeringud tuleb veits ümber mõelda. Aga.
Läksime teistega ikkagi varakult kohale ja kuulasime (kahjuks mitte eriti) sisukaid naistepäeva kõnesid. Jullie jõudis! Küll 20 min hilinemisega aga kuna kogu üritus oli veits veninud oli see ok. Nii suur kergendus oli ikka!
Otsustasin enne, et mängin tänase kontserdi tundega, nagu mängiksin maailma parima pilliga! Tõestitõesti. Mõttejõust on kasu! Kontsert oli naljakas ja õhkkond mõnusalt vahetu ja soe. Vägaväga äge oli!
Aga kogu see naistepäeva värk ajab mind ikkagi hullult segadusse. Kõik see võrdsusetus-võrdsus. Hmm. Homme PEAN lõpetama cd-ümbrise! Jah!
Tunnen oma sääre- ja külje- ja erinevaid kõhu- ja kintsu- ja seljalihaseid! Täitsa elav tunne on! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar