-1+1=?

Eile hommikul lugesin Facebookist arutlust Kevini ja ta Newcastlest pärit sõprade vahel, et mis Kevini ratta nimi on. Ma siis ka hakkasin mõtlema, et ei tea, kuidas oma roosat ratast ka peaksin kutsuma. Asjad kokku, väike hommikusöök ja õue! Ratas lahti lukust.. Ratas? Eee.. kus ta on? Õhtul jätsin ta nagu ikka oma teise korruse koridori peale lukku.. Küsisin oma naabritelt (kes ka mitte terehommikust ei armasta öelda, isegi mitte vastuseks), et kas ratas oli eile õhtul seal, kui nad pittu läksid oma sõpradega. Või, et kas oli seal, kui nad tagasi tulid. Lasse arvas, et ei olnud, Pernille arvas, et ta oli liiga purjus, et mäletada. Nojah.

Kuna ma ei tea ratta kerenumbrit ega isegi mitte marki, siis politseisse oli veits mõttetu minna. "Roosa ratas" vaevalt mind/neid väga kaugele aitaks. Ma ikka ei mõista, kes idioot peaks tahtma võtta ratast teiselt korruselt lukust, kui tal on õues umbes sada palju paremini kätte saadavat ratast? Paremad rattad, kehvemad rattad, erinevad suurused, värvid, head tuled, ilma tuledeta - mida süda aga lustib! Aga ei.

Lontsisin kooli ja mängisin lugu, mille olin kirjutanud TorsoTaigeri kadumise puhul. Kella kaheks jalutasin oma harmoonia õpetaja Kristine juurde. Jõime kohvi ja pläkutasime ja sain teada, et "nääh, meil siin ju üks ratas, mida me ei kasuta!", mängisime imelike taktimõõtudega lugusid. Ja sealt ära ma juba sõitsin Kristine ämma vana sõbranna tumesinise käulaga. Niiet ühe ratta kadumisest teise ratta leidmiseni oli napilt paar tundi. Enne äratulekut ütles Jakob, Kristine mees veel, et kui see ratas ka peaks ära varastatama, siis... tead.. pole hullu! Ostan talle igaks juhuks teise luku veel lisaks.

Käisime Keviniga (kelle ratta nimi on Zack) Jonase juures siis oma sõidukeid putitamas. Väike õli ja kuuskant võti olid igati omal kohal. Pean ikka omale rattale ka miski nime mõtlema. Alguses tahtsin panna Alma, aga siis tuli meelde, et seda nime kannab ju üks väike tüdruk Uppsalas, niiet oleks vist kohatu oma käulat nii kutsuda. Maie? Ei tea.

Õhtu veetsin Kevini, Jonase, Noa ja Christopheriga Briani juures, kel on maailmatuma palju raamatuid. Kahjuks olid just need raamatud, mis mulle rohkem huvi oleksid pakkunud, Väga Taanikeelsed. Ja keeleteoreetilised mõttearutlused on Taani keeles lugemiseks vist siiski kraad liiga rasked minu jaoks. Njaa.

Päike paistab.