Mul on ikka väga vedanud, sest...

Et mul oli pühapäeva õhtul koolist koju sõites peas kaks paksu kapuutsi ja müts.
Et auto, mis tahtis (mitte ainult ei tahtnud, vaid ka seda tegi) vasakpööret teha ei sõitnud kiiresti ja oli väike.
Et ma tolle auto kapotile maandudes kõigepealt oma viiulikastile kukkusin ja
et mu viiulikast hea tugev on.
Et mu ees sõitsid tuttavad koolist, kes kohe kiirabi kutsusid.
Et Jazper seal istus ja mu kätt hoidis. Üsna sõna otseses mõttes. See oli suureks lohutuseks.
Et ma tulede puudumise pärast trahvi ei saanud. Uhiuued tuled olid muuseas kotis. Ja irooniaks, isegi kui nad oleksid mul ratta küljes olnud, siis selleks, et need udupeened magnetitega laetavad tuled esimesel korral korralikult tööle hakkaksid, peab enne umbes veerand tundi sõitma. Ma olin selleks ajaks sõitnud koolist tulles umbes 40 sekundit. Kui sedagi.
Et Lainega kõik hästi on.
Et mul ei olnud tol päeval isegi ripsmetušši silmil. Oleks olnud tüütu ja ebahügieeniline olnud.
Et Jullie oli Odenses ja sai mulle järgi tulla ja ma tema juures ööbida.
Et mul on kõik luudkondid terved.
Et mu peapõrutus siiski vaid väike oli!
Et ma oma küünarnukkidele, põlvedele, randmetele ei maandunud (vaid viiulikastile).
Et neli õmblust mu kulmu kohal ja üks silma all on täpselt nii asetsevad, et suuremat iluviga sest ei tule!
Et nii õnnelikult läks!