Mu viiuliõpetaja on maailmaparimkõigekõigem mängija!!!
Käisime Emilia, ta ema ja Lottaga Haraldi ja Helene kvarteti kontserdil. Kuna Emilia&Ivonne tulid Kopenhaagenist ja oli vaja Jullielt auto laenata ja siis see õige kontserdi koht kusagilt perifeeriast üles leida, hilinesime pool tundi. Et siis veerand tundi kontserdimaja tuulekojas oodata. Haha. Noh. Õnneks tuli paus ja meid haarati kohe bäksteidši teedkohviõlut jooma. Mina kenasti oma armis näoga, veel väljavõtmata niitidega ja puha.
Aga kontsert. Harald ja Helene - ilusad noored inimesed oma imearmsa armunud olekuga, mis ehk võib kitšina tunduda kui see nii tõene ei oleks (sooloplaadi taga kirjutet tänu Helenele - oma muusale ja eluarmastusele! Oeh!) Ja laval veel kaks teist suurepärast muusikut üks kitarril, teine tšellol.
Harald on ikka nii tohutult vaba oma mängus! Kavas oli palju lugusid, mida me Emiliaga oleme talt õppinud juba ja loomulikult plaatidelt kuulanud. Soolonumber oli mõnusalt šõuoff aga kes siis veel ei võiks seda teha, kui inimene, kelle tehniline võimekus seda tõepoolest mängleva kergusega esitada laseb?
Olen sada korda inspireeritud!!! Jeeeeeeee!!!!!! (Pealkirja alt satute maispeissi jälle!)
2 kommentaari:
Muideks, M.O.-l on "The Killing Fields" mis on samuti suurepärane teos eriti veel kui lisaks audiole on võimalik näha ka samanimelist ekraaniteost. Vanakass
Jamuidugi. See album on mul vist peas. Sest ajast, kui selle plaadi said ja me terve jõuluvaheaja seda nonstop kuulsime! :) Audio on tõesti suurepärane. A selle ekraaniteose nauditavuses ma siiski kahtleks. Liiga palju sõdureid ja kõmmutamist ilma suurema sisuta. Välja arvatud ehk suur isamaaarmastus või midagi. Samas. Äkki ma lihtsalt ei saanud aru!
Aga see selleks. Ega film muusikat riku!
Postita kommentaar