Nohikust inimvihkaja

Kuulake nüüd JPP'd, mille maispeissi olen pealkirja ära peitnud (kuulake näiteks lugu "Hale Hopp"). Eelmisel korral oli seal Gjermund jälle. Nüüd siis Soome vanameistrid.

Eile oli pärimusmusa osakonnas suur kodukaunistuse päev. Igaüks sai endale valida mõne klassi, et see siis ära koristada ning õdusaks muuta. Ma tegutsesin pillihoidlas, mis oli puupüsti pillikaste täis. Pärast oli ruum muidugi kenasti ära orgunnitud ning põrandalgi oli ruumi. Jaa. Tõeline töövõit. Me osakond näeb nüüd väga mõnus välja. Mulle meeldis see agarus, millega kõik koristustöödesse suhtusid. Ei mingeid vingus nägusid. Muidugi. Snäkid (puuviljad, tšipsid ja mahl ning VEIN) olid käepärast ja sooja toitu sai ka ja hiljem tehti vastpuhtas köögis kaneelirulle ning soojendati kellegi kaasa toodud pitsat. Täisvärk.

Pidu oli ka pärast. Aga pille keegi välja ei võtnud ja Soome naljadest sain vaid vähestest aru. Aga noh. Varsti ehk mõistan rohkem.

Et miks nohikust inimvihkaja? Sest, et ma olen märganud viimasel ajal, et eelistan tegelikult pigem olla kodus ja mängida pilli või lugeda, selle asemel et kuskile võõraste inimestega (äkki peaks ütlema ilusamini: potentsiaalsete uute sõpradega) kokku saama minna. Eks ma ikka ju käin ja suhtlen, tänagi käis mul Anna, Odensest pärit kontrabassimängija kodus külas teed joomas ja puha. Aga olles neljandat (Shetlandit arvestades viiendat) korda elamas uues, uut keelt kõnelevas keskkonnas on see, tuttavaks saamine, pisut rutiiniks muutunud. Kuigi kontaktid on ju ikka vajalikud. Aga ma kohe kuidagi ei viitsinud täna üle-koolilisele peole minna, mis on esmakursuslastele (ja vist pisut ka väljamaalastele) pühendatud. Et seal valjus ruumis morssi tinistada ning rääkida, mis asi see Nordic Master on (ise samal ajal teed, küünlavalgust ning viiulit igatsedes).

Nüüd sai see siis südamelt ära.

Šokolaadikogus, mille olen siin veedetud aja jooksul ära manustanud on meeletu. Nagu kooli alguses ikka. See selleks. Hakkan nüüd Plekktrummi lugema edasi.