Kääbikumajas

Ehk siis. Kuulsin, et tädi Mare muretseb. Või noh, tunneb vähemasti mu postitusest ehk pisutpisut puudust. Ma mõtsin, et mis ma siin niiväga kirjutan. Kodustega saab vahest ju helistatud ja kes see lindelende ikka loeb. A näed.

Eelmisel nädalal olin Taanis, teisipäeval Odenses. Käisin Noal külas ja oma endise harmooniaõpetaja Kristiinega pilli mängimas ja Syddansk Musikkonservatoriumi & Skuespillerskoles saamaks miskeid pabereid. On müstiline, milline vastutustundetus seal valitseb. Unustatakse ära, et tudengid on põhjus, miks koolid on olemas (ja mille pärast koolides on administratiivsed üksused). Vahest tundub, et admin pool on koolides tähtsam. Jajah. Aga ma ei viitsi väga pahandama hakata siin. Sain just peaaegu, et üle.

AGA. Too teisipäeva õhtu oli ägedaim õhtu üle PIKA aja! Tegime Noaga head sööki ja sulatasime aknalaua peal šokolaadi ja skaipisime Rotterdami ja Newcastlisse, kuulasime head muusikat, naersime kõhulihased valusaks ja tegime kääbiku-hüpet. (Siis kui Noa kodus - kääbikumajas - keegi õnnelik on, tuleb koha peal hüpata!)
Kevadel kinkisime Keviniga Noale sünnipäevaks plakati, kus me ise peal olime:

Ja nüüd tegime sarnase pildi, mille saatsime Kevinile. Ei tea, kas võin varsti oodata endale ka üht kääbikuplakatit..? :)


Siin veel paar pilti tollest õhtust:




Näete, seina peal on Harry pilt. Harry on lihasmees. Üleval korrusel on George ka. George on luumees. Noa õpib nimelt arstiks.