Punane

Lund aina sajab. Võeh kuidas tahaksin juba kevadet. Ja päikest enda tuppa. Kuulan Lauri lindistusi maispeissist praegu. Kole musamaja igatsus tuli peale... Kevadõhtu päikeseline jahedus ja soe diivan oranži fliispleediga teisel korrusel, aknast tuppa tulev lehepõletamise lõhn, harjutamisest tingitud väsimus, õhtul veel kirjutamist vajav essee või tüütult varane loeng hommikul aga sellegipoolest vajadus endale kedagi veel kamina ette teed jooma kutsuda...

Üleeile oli mul esimene lisapilli ehk harmoonia tund. Pidin koduse tööna ette valmistama harmoonia ühele enda loole. Sattusin akordidest jälle kord meeletult vaimustusse! Ja tund oli ülimalt lahe! Oeh!!!

Milleks tunnevad inimesed vajadust end just Reede Õhtul purju juua ja siis terve õhtu jaburalt lällata ning öösel kell 4 ukse taga taguda, sest "võtmed ei tööta" et siis terve laupäeva jooksul end halvasti tunda ja mitte midagi teha? Muuseas. See võtmestseen tõepoolest oli veider. Nii umbes nelja ajal kuulsin meeletut kolkimist ukse tagant. Alguses ei saanud aru, et see tuleb meie korteri ukse tagant. A siis kuulsin hüüdeid "Johannaaaaa!!! Johaannaaaa!!!" Läksin vaatama - Lasse ja Pernille ei saanud sisse. Sest "lukk oli katki". Mul oli suht suva, et nad mu üles ajasid. Sain teada, et nad mu nime teavad! Jess! Hommikul loomulikult lukk töötas. Haha.

AGA. Sellegipoolest, mis mõnu on ikkagi alkoholi ületarbimisest??? Ja miks tuntakse seda vajadust just reedeti/laupäeviti? Totter. Sama lugu mis sõbrapäevagagi vist. Ma tahan kogu aeg öelda, et õu, te olete lahedad. Jajah. Ilma selle "õu-ta" isegi. Te olete lahedad!!! On see miski originaalitsemise kompleks? Et kui kõik teised nii teevad, siis mina ei taha?

Kuidagi olen end viimasel ajal veits närvilisena tundnud. Täna hommikul vist sain aru, miks. Sest punasekirju vaip ja erkpunane voodikate (endine vaip=kardin tegelikult) tekitavad äreva meeleolu. Keerasin kollase tekikoti väljapoole ja tänane päev on kenasti rahuliku meeleoluga möödunud. Ei ole okast kõhus.

Täidan järjest vajalikke dokumente siin üheks stipendiumiks. Esseena kirjutatud elulugu ja mitmed soovituskirjad ja mis kõik veel.. Pilt. Kenasti raudteejaama-putka-pildiautomaadis-purki-naeratatud-kolekallilt-kinnimakstud. Njaah. Mis teha. Ehk tasub ikka ära kokkuvõttes...

Tänu Merikese maispeissile sain jälile lindistusele "Aablinna Isandatest". Laadisin selle ka enda lehele üles. Uskumatult lahedasti on salvestusele jäänud. Murrrrrr!!!

Ei. Nüüd jälle kasulikuks. Tagasi Windowsiga võitlemise maailma, kus pärast 95 MB kustutamist kõvakettalt on ikka veel vaid 74 MB ruumi alles. Kus on loogika? A ma õpin arvuteid (loe Windowsit) tundma nii. Oskan juba suvaliselt defragmentida ja deinstallida ja disk clean-up'i teha ja nii. Huvitavhuvitav. Ja seda ikka selleks, et mu väike vanamutikesest arvuti Photoshopi kannataks. Elagu uute programmide õppimine!