Eile hommikul ærkasin ootusærevalt, sest pidime üle pika aja jælle Kasperiga, ühe lahedaime pianistiga mængima. Kiire puder ja tee ning rongid-bussid ja 4 tundi ülim6nusat musitseerimist. P6hjus, miks me væga kontsentreeritult tøøtama pidime oli 6htune pooletunnine kontsert.
Me Nicoga læksime varem Odensesse, et Kevin Hendersoni 6pitoas osaleda. Kasper pidi hiljem jærgnema. 6pituba oli kihvt. Ainult, et aju keeldus pærast 5ndat lugu tøøtamast ning uusi meloodiaid omastamast. Kuskil kella kuue ajal saime Kasperilt s6numi, et ta ei tunne ennast hæsti ning seet6ttu ei tulegi Odensesse. Nojah... Mu tuju kukkus üsna mitme pügala v6rra. Arusaadavalt. Aga kiirelt kompunnisime uued seaded ja mængisime oma uue saatjaga paar lugu læbi, niiet... Uju v6i upu!
Pea kogu "folkemusiklinie" ehk pærimusmuusikute kamp koolist oli kohal. Kui arvestada, et kaastudengid on tavaliselt ERITI terava k6rva ja silmaga, Eriti kui tuleb keegi "uus", ei olnud neile mængida k6ige lihtsam. Lisaks veel ka pettumus Kasperi puudumise pærast. Aga. Esinemine læks væga hæsti!
Hiljem oli jæmm ja avastasin, et tegelikult tean enamusi pærimusmuusikuid juba. Ja teatritudengeid ning jazzikaid ka m6nda ja... :)
Øøbisin Noah ja Christopheri juures. Lahe paar, kes kæisid suvel Sloveenia Etnos. Nad kolisid hiljuti ühte væiksesse majja, kus ma mærtsis juba kæisin. Küll kellelgi teisel külas. Aga æratundmisr66m ju ikka! Nende juurde tuli øøbima ka üks gümnaasiumiealine viiuldajapoiss. Istusime neljakesi kamina ees kella 4-ni. J6ime veini ja ræækisime viiuli-arstijuttu. (Noah 6pib arstiks). Mitmel korral avastasin end m6ttelt, et millegipærast mind ei hæiri, kui Taanlased omavahel Taani keelt ræægivad. Küll aga hærib mind see, kui Rootslased minu seltskonnas Rootsi keeles k6nelevad. Ehk on see sellepærast, et Taanlased on (isegi, kui nad omavahel palju omas keeles jutlevad) palju altimad Inglise keelele ümber lülituma? Ning sealt tulenevalt olen ma ka palju tolerantsem nende omavahelisse juttu? V6i on asi selles, et tahan seda keelt omandada ja kuulan huviga, mida nad podisevad? V6i selles, et see keel lihtsalt nii totakalt-armsalt k6lab? Ehk k6ik kokku? :)
Hommikul, pærast hilist søøki vaatasime "Boratit" ning jalutasin kooli. Avastasin, et mul on seal oma postkast ja puha. Armas. Sain paar olulist asja aetud ning tulin jælle rongi peale. Et hængida notsutassiga kodus ning oodata Eevat-Villut-Merikest..
Peaks tegelt neile vastu k6mpsima. Rongijaamast on siia tegelt væga lihtne tulla. Paremale-vasakule-paremale-vasakule-paremale-vasakule ja tsahh, kohal. Tundub, et nad on siiski eksinud. Oodake, s6brad, tulen appi!
Muah!
teisipäev, 27. oktoober 2009
Matrix
Kopenhaageni metroo on midagi væga lahedat. Olin siiani ainult bussi v6i rongi v6i autoga siin liigelnud. Laupæeval aga istusin metroosse. Viimasesse vagunisse. Pisut pærast s6itmahakkamist avastasin, et tagumine sein on tæisklaasist ning tunnel tæiesti valgustatud. Ning kuna seesama tunnel on ehitatud kiina-kææna, jææb mulje, nagu istuksid National Geographicu imepisikeses kiipkaameras, kellegi k6hu66nes v6i oleksid osaline ulmefilmist. Veidi aja pærast mærkasin aga, et ka EESsein on tæisklaasist. St "vedurit" ei olegi. Ega ka juhti. Eriti lahe!
See, et tunnel valgustatud ning see, et metroo-rongi ja ooteplatvormi vahel on uksed, tekitab væga turvalise tunde. Ei pea kartma, et keegi sind læheneva rongi ette lükkaks v6i midagi. Mitte nagu Stockis, kus tunnel on must auk ning kui rong læheneb, ei taha væga platvormi æærele ligidal olla..
Ja kui siis oma peatuses maha læksin, oli futurismi-elamus tæielik... Kogu peatus oli kaetud h6bedaste plaatidega, ledlambikestega ekskavaatorid ja klaas ning seintel videoekraanid... Jajah. Teretulemast Taani!
See, et tunnel valgustatud ning see, et metroo-rongi ja ooteplatvormi vahel on uksed, tekitab væga turvalise tunde. Ei pea kartma, et keegi sind læheneva rongi ette lükkaks v6i midagi. Mitte nagu Stockis, kus tunnel on must auk ning kui rong læheneb, ei taha væga platvormi æærele ligidal olla..
Ja kui siis oma peatuses maha læksin, oli futurismi-elamus tæielik... Kogu peatus oli kaetud h6bedaste plaatidega, ledlambikestega ekskavaatorid ja klaas ning seintel videoekraanid... Jajah. Teretulemast Taani!
laupäev, 24. oktoober 2009
Polkarave!
Tere hilishommikust!
Pakkimise vahepealt siin paar sõna... Ilm on jälle sombune. Hea on, et lehed nii kaua puudel püsivad! Värvi, värvi!
Eile õhtul käisime Jullie, Emilia, Eriku (Emilia peika) ja teiste folkaritega ühes pubis istumas. Olin jälle tõelises kimbatuses. Teistel kõigil tundub väga lihtne olevat. "Üks ... õlu!" Loomulikult on alati valida umbes 40 eri sordi vahel, aga Tegelikult ei ole mingit küsimust, mida võtta. Mul aga, kes ei suuda enda käes ette kujutada pooleliitrist õllekannu, on ALATI raskused. Kui võtta vein, maksad ennast pooleks ja kui midagi muud, siis maksad ennast pooleks. Nii jätkasin eile jälle enda tava "Mulle üks koola. Sidruniga." Siis oled normaalne. Sest kõik arvavad kindlasti, et seal on rumm ka sees.
Muidu... Ei olnud väga huvitav õhtu seal pubis. Liiga Rootsi keelne ja lärmakas.
Frey, (akordionist Taanist, kellega ma koos paar postitust tagasi pildile sattusin) rääkis Baltic Mastersil, et Nicolaj esineb järgmisel esmaspäeval Odenses eestlastega. Kuigi Merike ja Villu ja Eeva on ka potentsiaalsed eestlased, kellega ta võiks esineda, hakkasin siiski kahtlema, et äkki olen ma ise see eestlane, kes seal esineb. Täna hommikul rääkisime Nicoga ja ma nii kogemata küsisin, et kuule, kas me esineme esmaspäeval? "Kas ma siis ei rääkinudki sulle?" Haha. Nojah. Kasper (Taanlane, jazz-pianist) mängib meiega ning võib-olla ka Sven, niiet... Mu lemmik(pillimees)poisid kõik (jajah, ainult Jalmar puudub)jälle minuga koos laval! JESSIKAS! :D
See viiuldaja, kellega paar postitust tagasi lambist bussipeal tutvusin pakkus välja, et ma peaks minema külalisesinejaks ta Iiri-bändi, ja et meil võiks siis fiddle-battle (viiuli-lahing/duell) olla. Ja ma ei saa seda mõtet peast, kui naljakas see võiks sõna-sõnalt võetuna olla. Kaks tüüpi vehivad laval poognatega, võidab see, kelle oma teisele teravamalt ribidesse koksab... Haha. Halb huumor? Andestust!
Üks asi veel... Kevadel ostetud kolekallis roheline viiulikast õigustab ennast täiesti... Iga kord, kui teda avan, pean õhkama, sest ta on lihtsalt NIII ilus! Rääkimata lambapildist, mis mulle kastist vastu vahib! :)
Aga nüüd!
Veel mõned tõmbed vioola madalal C-keelel ja siis... Jälle Arlandasse. Pea iga nädalane nali juba! :)
Pakkimise vahepealt siin paar sõna... Ilm on jälle sombune. Hea on, et lehed nii kaua puudel püsivad! Värvi, värvi!
Eile õhtul käisime Jullie, Emilia, Eriku (Emilia peika) ja teiste folkaritega ühes pubis istumas. Olin jälle tõelises kimbatuses. Teistel kõigil tundub väga lihtne olevat. "Üks ... õlu!" Loomulikult on alati valida umbes 40 eri sordi vahel, aga Tegelikult ei ole mingit küsimust, mida võtta. Mul aga, kes ei suuda enda käes ette kujutada pooleliitrist õllekannu, on ALATI raskused. Kui võtta vein, maksad ennast pooleks ja kui midagi muud, siis maksad ennast pooleks. Nii jätkasin eile jälle enda tava "Mulle üks koola. Sidruniga." Siis oled normaalne. Sest kõik arvavad kindlasti, et seal on rumm ka sees.
Muidu... Ei olnud väga huvitav õhtu seal pubis. Liiga Rootsi keelne ja lärmakas.
Frey, (akordionist Taanist, kellega ma koos paar postitust tagasi pildile sattusin) rääkis Baltic Mastersil, et Nicolaj esineb järgmisel esmaspäeval Odenses eestlastega. Kuigi Merike ja Villu ja Eeva on ka potentsiaalsed eestlased, kellega ta võiks esineda, hakkasin siiski kahtlema, et äkki olen ma ise see eestlane, kes seal esineb. Täna hommikul rääkisime Nicoga ja ma nii kogemata küsisin, et kuule, kas me esineme esmaspäeval? "Kas ma siis ei rääkinudki sulle?" Haha. Nojah. Kasper (Taanlane, jazz-pianist) mängib meiega ning võib-olla ka Sven, niiet... Mu lemmik(pillimees)poisid kõik (jajah, ainult Jalmar puudub)jälle minuga koos laval! JESSIKAS! :D
See viiuldaja, kellega paar postitust tagasi lambist bussipeal tutvusin pakkus välja, et ma peaks minema külalisesinejaks ta Iiri-bändi, ja et meil võiks siis fiddle-battle (viiuli-lahing/duell) olla. Ja ma ei saa seda mõtet peast, kui naljakas see võiks sõna-sõnalt võetuna olla. Kaks tüüpi vehivad laval poognatega, võidab see, kelle oma teisele teravamalt ribidesse koksab... Haha. Halb huumor? Andestust!
Üks asi veel... Kevadel ostetud kolekallis roheline viiulikast õigustab ennast täiesti... Iga kord, kui teda avan, pean õhkama, sest ta on lihtsalt NIII ilus! Rääkimata lambapildist, mis mulle kastist vastu vahib! :)
Aga nüüd!
Veel mõned tõmbed vioola madalal C-keelel ja siis... Jälle Arlandasse. Pea iga nädalane nali juba! :)
reede, 23. oktoober 2009
Vioola
Vioola (mida tahan aina kahe "ii'ga" kirjutada) mängimine teeb mind NII õnnelikuks! Lõpuks ometi saan bassi mängida! Ja madalaid akorde võtta!
Täna avastasin lõunalauas, et suudan teiste vestlust täiesti jälgida. Loomulikult ei taba ma kõiki sõnu ega suuda ise midagi ütelda aga.. Algus seegi! :)
Minge myspace'i ja kuulake Crooked Still'i... Eriti bassi-tšello-viiulit...
Mina lähen aga hoopis Julliega õhtusööki tegema!
:)
Täna avastasin lõunalauas, et suudan teiste vestlust täiesti jälgida. Loomulikult ei taba ma kõiki sõnu ega suuda ise midagi ütelda aga.. Algus seegi! :)
Minge myspace'i ja kuulake Crooked Still'i... Eriti bassi-tšello-viiulit...
Mina lähen aga hoopis Julliega õhtusööki tegema!
:)
neljapäev, 22. oktoober 2009
Neli tüdrukut viielt erinevalt maalt - The Four Explore
Ansambliharjutused vahelduvad midaisetahan-tegemistega. Mõnus. Eile tulin sellele, et teen siin seda, mida ise tahan. Loen raamatukogus või kodus, võtan aega jalutamiseks, käin põnevates tundides (v.a. need millest aru ei saa), harjutan, kuulan mussi, teen süüa, hängin toredate inimestega, õues on ilus, isegi kui ilm on kole, sest värvid on ikka erksad.. Mida veel tahta? :)
Täna käisin pangas, et üüri maskta. Millegipärast ei saanud ma internetipangaga hakkama. Noigastahes. Ja seal väideti, et ma ei saa oma kontolt raha kanda Rootsi kontodele. See ei aidanud, et seletasin, et aga ma olen sama asja juba kaks korda teinud. Kolm onu seletasid mulle siis korraga, et see ei ole võimalik. Kuigi ma olen seda teinud. KAKS KORDA! Aga midagi ei jäänud üle, võtsin raha välja ja andsin neile, et nad siis sularaha tollele arvele saadaksid. Kummaline.
Kuulan praegu muusikat filmist "Once". Glen Hansard/Marketa Irglova... Nii elav ja aus.
Olen kogu siia kaasavõetud šokolaadi nahka pistnud. Niiet pean minema nüüd KOHE kööki ja leivasuppi keetma. Et oma magusaisu taltsutada.
Laupäeval lähen Taani. Jälle. Hmm... Et olla seal nädalakse ja töötada mõned tunnid Womex'il vabatahtlikuna ja saada Odenses osa Kevin Hendersoni (Shetlandi viiuldaja, kelle isa kodus ma eelmisel aastal Shetlandil olles elasin) õpitoast ning käia lõpututel (vabatahtlikele tasuta) kontsertitel ja jämmida. Jah!
Täna käisin pangas, et üüri maskta. Millegipärast ei saanud ma internetipangaga hakkama. Noigastahes. Ja seal väideti, et ma ei saa oma kontolt raha kanda Rootsi kontodele. See ei aidanud, et seletasin, et aga ma olen sama asja juba kaks korda teinud. Kolm onu seletasid mulle siis korraga, et see ei ole võimalik. Kuigi ma olen seda teinud. KAKS KORDA! Aga midagi ei jäänud üle, võtsin raha välja ja andsin neile, et nad siis sularaha tollele arvele saadaksid. Kummaline.
Kuulan praegu muusikat filmist "Once". Glen Hansard/Marketa Irglova... Nii elav ja aus.
Olen kogu siia kaasavõetud šokolaadi nahka pistnud. Niiet pean minema nüüd KOHE kööki ja leivasuppi keetma. Et oma magusaisu taltsutada.
Laupäeval lähen Taani. Jälle. Hmm... Et olla seal nädalakse ja töötada mõned tunnid Womex'il vabatahtlikuna ja saada Odenses osa Kevin Hendersoni (Shetlandi viiuldaja, kelle isa kodus ma eelmisel aastal Shetlandil olles elasin) õpitoast ning käia lõpututel (vabatahtlikele tasuta) kontsertitel ja jämmida. Jah!
teisipäev, 20. oktoober 2009
esmaspäev, 19. oktoober 2009
Me kõik oleme inimesed...
Tean, tean... Peaksin lugema praegu. Kõike seda sadat lehekülge. Rootsi ja Inglise keeles. Homseks. Ma teen seda. Aga kõigepealt pean kirjutama siia paar lauset.
Täna oli meil bändiproov. Emilia oli kodus haige ja Charlotta jäi 20 min hiljaks (rongi tõttu). Ja kuna me olime oma ruumi-reserveeringust 5min tagasi ilma jäänud, otsustasime Julliega ikka seda harjutusklassi vallutama minna. Hüüdsin Lottale, kuhu klassi läheme. AGA. Ta ei kuulnud. Ja tal olid telefonid tühjad. Kuna ta on krooniline igale poole hilineja, ja keegi pidevalt tal järel käib näägutades "kas tuled juba?", otsustasime sel korral mitte talle järgi joosta. Ehk oleksime pidanud. Sest ta ei tulnud selle peale, et internetist vaadata, kus ruumis me oleme või mõnd muud telefoni otsinud vm. Oeh.
Nüüd õhtul tuli ta mu toast läbi ja rääkis, et oli tund aega oodanud ja kui halb ja kurb oli olnud. Oeh. Ja mul on RÄIGELT piinlik/halb, et me teda otsima ei läinud.
Hm. Aga igastahes, inimestest. Aina rohkem ja rohkem näen, et inimesed ei ole must-valged. Kõik on hallid. Vahest tumedamad, vahest heledamad. Ja seda mitte ainult teised, vaid ma ise ka. Igas ühes on head küljed ja mingid kummalised kiiksud, millega peaks arvestama, kui suhelda.
Jah. Tagasi lugema.
Ei, üks asi veel tegelt. Või kaks.
Mul oli täna elu esimene vioola tund. RÄIGELT lahe oli (Kas see on mu uus parasiit-sõna, eriti CapsLockis?). Õpetaja on tore ja vioola surin lõua all veelgi toredam... Ja choppingu harjutused ja asjad, mis ta andis. Mmm!!!
Pärast vioolatundi läksin raamatukokku Rootsi keele kodutöid tegema. Haarasin enne paar "Strad'i" ja ohoo.. teise ajakirja kaanenumbriks oli lugu Joshua Bellist. Ja artikkel choppimisest (=eriline tehnika mida kasutatakse, kui tahetakse viiulil/vioolal/tšellol rütme mängida) ning järgmisest ajakirjast, mille kätte võtsin leidsin pika arutelu teema "viiuldaja vs vioolamängija". Kas pole mitte 3 VÄGA tabavat lugu?
Rootsi keele kodusteni ma ei jõudnudki muuseas. Brr.. Tegin poppi ja tulin koju, et selles keeles ropp-rasket raamatut lugeda. Seegi ju keeleõpe...
Nii. Blogi kinni. Tänaseks! Head ööd teile, ma vist väga magama ei saa täna. Oh, tõeline nauding, see õppimine! :)
Täna oli meil bändiproov. Emilia oli kodus haige ja Charlotta jäi 20 min hiljaks (rongi tõttu). Ja kuna me olime oma ruumi-reserveeringust 5min tagasi ilma jäänud, otsustasime Julliega ikka seda harjutusklassi vallutama minna. Hüüdsin Lottale, kuhu klassi läheme. AGA. Ta ei kuulnud. Ja tal olid telefonid tühjad. Kuna ta on krooniline igale poole hilineja, ja keegi pidevalt tal järel käib näägutades "kas tuled juba?", otsustasime sel korral mitte talle järgi joosta. Ehk oleksime pidanud. Sest ta ei tulnud selle peale, et internetist vaadata, kus ruumis me oleme või mõnd muud telefoni otsinud vm. Oeh.
Nüüd õhtul tuli ta mu toast läbi ja rääkis, et oli tund aega oodanud ja kui halb ja kurb oli olnud. Oeh. Ja mul on RÄIGELT piinlik/halb, et me teda otsima ei läinud.
Hm. Aga igastahes, inimestest. Aina rohkem ja rohkem näen, et inimesed ei ole must-valged. Kõik on hallid. Vahest tumedamad, vahest heledamad. Ja seda mitte ainult teised, vaid ma ise ka. Igas ühes on head küljed ja mingid kummalised kiiksud, millega peaks arvestama, kui suhelda.
Jah. Tagasi lugema.
Ei, üks asi veel tegelt. Või kaks.
Mul oli täna elu esimene vioola tund. RÄIGELT lahe oli (Kas see on mu uus parasiit-sõna, eriti CapsLockis?). Õpetaja on tore ja vioola surin lõua all veelgi toredam... Ja choppingu harjutused ja asjad, mis ta andis. Mmm!!!
Pärast vioolatundi läksin raamatukokku Rootsi keele kodutöid tegema. Haarasin enne paar "Strad'i" ja ohoo.. teise ajakirja kaanenumbriks oli lugu Joshua Bellist. Ja artikkel choppimisest (=eriline tehnika mida kasutatakse, kui tahetakse viiulil/vioolal/tšellol rütme mängida) ning järgmisest ajakirjast, mille kätte võtsin leidsin pika arutelu teema "viiuldaja vs vioolamängija". Kas pole mitte 3 VÄGA tabavat lugu?
Rootsi keele kodusteni ma ei jõudnudki muuseas. Brr.. Tegin poppi ja tulin koju, et selles keeles ropp-rasket raamatut lugeda. Seegi ju keeleõpe...
Nii. Blogi kinni. Tänaseks! Head ööd teile, ma vist väga magama ei saa täna. Oh, tõeline nauding, see õppimine! :)
pühapäev, 18. oktoober 2009
Joshua Bell
Hommikut alustasin Gabrielega brunchitades. St hilja hommikust süües. Ta rääkis, et olevat eile kontserdil käinud. Tore oli olnud. Ja täna pidi sama kontsert uuesti olema. Joshua Bell ja Swedish Radio Symphony Orchestra ja Berwaldhallen...
LOOMULIKULT otsustasin sinna minna. Sest Joshua Bell on üks maailma-staar-viiuldajatest. Enne kääksutasin veel veits vioolat ja sõitsin bussiga, mis oli täis õnnelikke rootslasi ning tutvusin lambist ühe viiuldajaga. Jajah.
Berwaldhallenisse jõudes olin veits pabinas, et äkki ei saagi (tasuta) piletit, kuna rahvast oli nii palju ja saal ehk täis. Järjekorras olid mu ligidal veel miskid viiuldajad KMH'st, kellede juurde üks orkestrant tuli ja pileteid pakkus. Sain neist ka osa. 4. rida ja täpselt viiuldaja ees. Mis saaks olla veel parem?
Ettekandele tuli Barberi viiulikontsert ja Elgari 1. sümfoonia. Solist oli oodatult väga hea ja eriti lahe oli vaadata, kuidas ta orkestriga suhtles. Tundus, nagu dünaamika oleks lainetena käinud. Elgari sümfoonia oli räigelt hästi mängitud aga tunni pikkune lugu on minu jaoks umbes pool tundi liiga pikk. Mati ja muud elajad kippusid silma.
Hiljem, nii huvi pärast vaatasin, palju tänase kontserdi pilet ka maksta võis. 1335.- SEK'i. Näe, päris kenasti hoidsin kokku! ;) Tagantjärele mõeldes ei ole sugugi kummastav, et publikuks oli peamiselt kesk- ja vanemaealine publik. Kust need noored nii palju raha ikka võtavad!
Aga jah. Henning Kraggerudi vastu Joshua Bell ikka ei saanud! ;)
Šallallaa!
LOOMULIKULT otsustasin sinna minna. Sest Joshua Bell on üks maailma-staar-viiuldajatest. Enne kääksutasin veel veits vioolat ja sõitsin bussiga, mis oli täis õnnelikke rootslasi ning tutvusin lambist ühe viiuldajaga. Jajah.
Berwaldhallenisse jõudes olin veits pabinas, et äkki ei saagi (tasuta) piletit, kuna rahvast oli nii palju ja saal ehk täis. Järjekorras olid mu ligidal veel miskid viiuldajad KMH'st, kellede juurde üks orkestrant tuli ja pileteid pakkus. Sain neist ka osa. 4. rida ja täpselt viiuldaja ees. Mis saaks olla veel parem?
Ettekandele tuli Barberi viiulikontsert ja Elgari 1. sümfoonia. Solist oli oodatult väga hea ja eriti lahe oli vaadata, kuidas ta orkestriga suhtles. Tundus, nagu dünaamika oleks lainetena käinud. Elgari sümfoonia oli räigelt hästi mängitud aga tunni pikkune lugu on minu jaoks umbes pool tundi liiga pikk. Mati ja muud elajad kippusid silma.
Hiljem, nii huvi pärast vaatasin, palju tänase kontserdi pilet ka maksta võis. 1335.- SEK'i. Näe, päris kenasti hoidsin kokku! ;) Tagantjärele mõeldes ei ole sugugi kummastav, et publikuks oli peamiselt kesk- ja vanemaealine publik. Kust need noored nii palju raha ikka võtavad!
Aga jah. Henning Kraggerudi vastu Joshua Bell ikka ei saanud! ;)
Šallallaa!
reede, 16. oktoober 2009
Luksus ja lillepidu
Tagasi Stockis. Pärast Linköpingi folkfestivali ja nädalat täis gurmeetoitu, eraldi topelt-laia voodiga hotellituba mõisas, hommikust ujumist, ohtrat pillimängu (9.30-12.00, 13.00-17.00, 18/19.00-21.30 + jämm - kohvipausid), sotsialiseerumist Rootsi, Taani, Saksa, Soome, Inglise, Vene ja Prantsuse keeles (mitte et ma neis midagi olulist oskaks öelda aga veits nalja visata Soomlastega või Vene keelt tõlkida, miks mitte?), 3,5 kontserti ning paljusid poliitikuid.
Linköpingi folgil oli Väga lahe. Ale Möller Band vapustavalt hea. Ma ei ole veel enne näinud, kuidas rahvas (~500 inimest) nii üksmeelselt vaimustusest püsti oleksid tõusnud. Bändi viiuldaja mängis kogu kontserti laia poogna ja tiheda tooniga, mustanahaline laulja tantsis kätel seistes, Ale ise oli peenekoeliselt vaimukas oma ahvihäälitsuste, -nägudega ning bassimees esitas soolo, mida kirjeldada on vist üsna võimatu (kui pärast Ale Möller Bandi üht triot vaatama läksin, kel samuti hea bassimees oli, mängis viisi nii reelil ja polskal, ei suutnud ma tollest üldse vaimustuda, kuigi tegemist oli Väga Tasemel mängijaga...)... Nojah.
Kuna kontserdielamus oli nii vägev, ei tahtnud end järgnevate (kehvemate) muljetega kuhjata ja otsisin üles Sveni (seesama, kes mul kontserdil külaliseks oli), kellega siis niiumbes 3 tundi jutti jämmisime. Kui ta tüdruksõber aga koju tahtis minna, läksin ja otsisin Emilia üles, sest pidin temaga koos ta peika juures ööbima. Nii me siis jalutlesime kella poole viie ajal hommikul, maa härmatise üle imestades ning väsimusest ohmakad. Et minna kella kaheksase rongi peale. Ma üritasin kiiresti magada, et kahe tunni unega hakkama saada. Väga ei õnnestunud - kui kella seitsmest bussipeale läksime olid silmad ikka täitsa pahupidi peas. Hjah.
Ah et kuhu ja milleks ja miks me läksime?
Projekti nimi oli Baltic Masters - igast Läänemerd ümbritsevast riigist (v.a. Kaliningrad) oli vähemalt üks esindaja, kokku 13 noort pärimusmuusikut. Õppisime üksteiselt lugusid ning esinesime kahel õhtul u 400-le poliitikule, kes olid kogunenud konverentsile BSSSC mis käsitles kliimat ja saastet Läänemeres. Need samad poliitikud loomulikult rahastasid meie olemist mis tähendas, et elasime kui kuninga kassid. Kragerupi mõisas (www.kragerup.dk vaadake siit pilte!), kus me käsutuses oli nii saun kui ka liumäega bassein. Mõtlesin igal hommikul ujumas hakata käima aga kuna mu viiuliõpetajal oli vist sama plaan (ja ma ei viitsinud basseinis väga small-talki ajada/midagi muud on ju samuti mõtetu seal rääkida, ning niisama samas taktis ringe ujuda ka veits totakas) andsin alla ja jätkasin hommikuvõimlemist oma toas. Viimasel õhtul käisime siis saunas ka. Kuigi sest väga kasu ei olnud, kui uksest aina sisse-välja tahati käia. Jeah.
Toidud olid kolepeened. Kui saan teistelt pilte kätte, riputan mõned näidised üles ka. Aga millegipärast maitsesid nad kokkuvõtteks ikkagi sarnaselt. Magus-soolane-midagi. Iga söögikord oli tõeline naudisklemine. Alguses vähemalt. Enne, kui kõht liiga täis sai. Hah.
Töötasime tihedalt. Õppisime üksteiselt lugusid ning hiljem tegime seaded, et kontserditel mängida. Lisaks omavahel olemisele jälgis Harald Haugaard (mu viiuliõpetaja Taanis ja Baltic Mastersi/Nordic Masteri korraldaja) me tegemisi ja õpetas paar lugu. Veel käisid meie juures Roger Tallroth Rootsist ja Jo Meier Saksamaalt. Roger Tallrothi õpituba oli väga inspireeriv. Jajah. Lood, mida õppisime (üksteiselt) olid kõik hästi erinevad ning üsna mitmed täielikud "küttekad".
Enamuse ajast oli meiega noormees kaameraga, Morten, kes Baltic Mastersi projektist (lühi-)dokumentaalfilmi teeb. Päris kummaline oli kaamera nina all pilli mängida. Aga. Eks sellega pea harjuma :D. Niiet umbes nädalakse pärast postitan siia ka lingi, kust saab kõike näha ja kuulda.
Poliitikuile esinesime kahel õhtul 2x15 minutit ja veel veits ühel hommikul. Kõige esimese seti ajal oli neid kes ei kuulanud aga viimase seti viimase loo ajal tõusid kõik plaksutamiseks püsti ja olid väga emotsionaalsed. Saime kõik suured lillebuketid (minu oma õppis lendama ja maandus siini mu laual)... Roosid ja nelgid ja värgid. Roosakas-lilla. Nojah. Lilled ilusad sellegipoolest! :)
Eilse veetsime Roskildes. Räigelt külm ilm oli. Käsimime vaatamas viikingite laevamuuseumi ning kirikut, kuhu kõik Taani kuningad maetud (St kirstu pandud ja maa peale jäetud) on. Mu meelest veits rõve. Õhtune kontsert, 2x45 min oli ok. Esimene pool nappis küll energiast veits ja a teine pool oli lahe muidu. Välja arvatud ehk lisalugu. Sellest aga hiljem.
Pidin Nordic Masteri soololoo sisse juhatama. Kuigi vahetult enne lavaleminekut oli mu pea ikka täitsa tühi kaunitest sõnadest ja Inglisekeelsetest sünonüümidest, ei olnudki tulemus vist kõige pahem ja lugu tuli ka täitsa okoolt välja. Mängisime kaks lugu kokku. Esimeseks Jullie laulu "Shoe-prints" mis räägib kingajälgedest kellegi näos ning teiseks minu "Autumn leaves" (mil ei ole midagi pistmist jazzi-standarditega). Lood panime kokku kuna nad on kirjutatud sarnastel emotsioonidel. Laulu tekst aga ei lähe üleüldise meeleoluga sugugi kokku ja kui sellest mitte aru saada, võib tunduda, et tegu on ühe eriliselt helge looga. Aga. TEGELIKULT on tegemist hoopis võitlusvalmiduse ja ise hakkama saamisega.
Nädal oli igastahes väga hariv ja kasulik. Lisaks lugudele ja uutele tuttavatele sain kinnitust, et kui palutakse lisalugu, peab see olema efektne. Mitte mõni Saksa laul mida leedukas vaevu-vaevu eest vedada oskab ning meie segaduse tõttu järgi ei saa laulda. Või laul, milleks vaja mikreid-toole-värke-särke paigaldada ja lauljal lõpuks õige viis meelde ei tule. Lisalugu olgu polka. Või miskit ilusat aga KINDLAT. Nende kahe ebaõnnestunud lisaloo tõttu jäi mul muidu VÄGA headest kontserditest veits halb maik suhu.
Peale kontserti otsustasime pärast gurmeetoiduseid minna ja ostsa endale friikartuleid jms. Et näpud kiiremini jookseksid ning peol pärast otsa ega äärt ei oleks. Väsimus ja eelneval kontserdil läbitud emotsioonide skaala oli aga oma jälje jätnud ning enamus meist vajus juba 2-3 ajal ära. Nii ka mina.
Tagasilend möödus märkamatult. Jäin magama enne õhkutõusmist ja ärkasin maandumise peale (muidugi pidi vahepeal kõrvu lahti puhuma aga see ei loe). Tulime Adami ja Emiliaga koos ja sõitsime Arlanda Expressiga kesklinna. Taanlased ju maksavad ;). Siin on külm. Mul on aken nädal aega õhutuse peal olnud niiet läheb vist aega, kui nüüd sisselülitatud radiaator toa soojaks kütab. Tee ja varstine soe toit ehk aitavad. Ja ettetõmmatud kardinad. Mmm...
Nädalavahetus saab olema üsna tihe. Koolitööd, mida arvasin end tegevat eelmisel nädalal, täis. Ja mida mul loomulikult aega ei olnud teha.
Jejejee!
Linköpingi folgil oli Väga lahe. Ale Möller Band vapustavalt hea. Ma ei ole veel enne näinud, kuidas rahvas (~500 inimest) nii üksmeelselt vaimustusest püsti oleksid tõusnud. Bändi viiuldaja mängis kogu kontserti laia poogna ja tiheda tooniga, mustanahaline laulja tantsis kätel seistes, Ale ise oli peenekoeliselt vaimukas oma ahvihäälitsuste, -nägudega ning bassimees esitas soolo, mida kirjeldada on vist üsna võimatu (kui pärast Ale Möller Bandi üht triot vaatama läksin, kel samuti hea bassimees oli, mängis viisi nii reelil ja polskal, ei suutnud ma tollest üldse vaimustuda, kuigi tegemist oli Väga Tasemel mängijaga...)... Nojah.
Kuna kontserdielamus oli nii vägev, ei tahtnud end järgnevate (kehvemate) muljetega kuhjata ja otsisin üles Sveni (seesama, kes mul kontserdil külaliseks oli), kellega siis niiumbes 3 tundi jutti jämmisime. Kui ta tüdruksõber aga koju tahtis minna, läksin ja otsisin Emilia üles, sest pidin temaga koos ta peika juures ööbima. Nii me siis jalutlesime kella poole viie ajal hommikul, maa härmatise üle imestades ning väsimusest ohmakad. Et minna kella kaheksase rongi peale. Ma üritasin kiiresti magada, et kahe tunni unega hakkama saada. Väga ei õnnestunud - kui kella seitsmest bussipeale läksime olid silmad ikka täitsa pahupidi peas. Hjah.
Ah et kuhu ja milleks ja miks me läksime?
Projekti nimi oli Baltic Masters - igast Läänemerd ümbritsevast riigist (v.a. Kaliningrad) oli vähemalt üks esindaja, kokku 13 noort pärimusmuusikut. Õppisime üksteiselt lugusid ning esinesime kahel õhtul u 400-le poliitikule, kes olid kogunenud konverentsile BSSSC mis käsitles kliimat ja saastet Läänemeres. Need samad poliitikud loomulikult rahastasid meie olemist mis tähendas, et elasime kui kuninga kassid. Kragerupi mõisas (www.kragerup.dk vaadake siit pilte!), kus me käsutuses oli nii saun kui ka liumäega bassein. Mõtlesin igal hommikul ujumas hakata käima aga kuna mu viiuliõpetajal oli vist sama plaan (ja ma ei viitsinud basseinis väga small-talki ajada/midagi muud on ju samuti mõtetu seal rääkida, ning niisama samas taktis ringe ujuda ka veits totakas) andsin alla ja jätkasin hommikuvõimlemist oma toas. Viimasel õhtul käisime siis saunas ka. Kuigi sest väga kasu ei olnud, kui uksest aina sisse-välja tahati käia. Jeah.
Toidud olid kolepeened. Kui saan teistelt pilte kätte, riputan mõned näidised üles ka. Aga millegipärast maitsesid nad kokkuvõtteks ikkagi sarnaselt. Magus-soolane-midagi. Iga söögikord oli tõeline naudisklemine. Alguses vähemalt. Enne, kui kõht liiga täis sai. Hah.
Töötasime tihedalt. Õppisime üksteiselt lugusid ning hiljem tegime seaded, et kontserditel mängida. Lisaks omavahel olemisele jälgis Harald Haugaard (mu viiuliõpetaja Taanis ja Baltic Mastersi/Nordic Masteri korraldaja) me tegemisi ja õpetas paar lugu. Veel käisid meie juures Roger Tallroth Rootsist ja Jo Meier Saksamaalt. Roger Tallrothi õpituba oli väga inspireeriv. Jajah. Lood, mida õppisime (üksteiselt) olid kõik hästi erinevad ning üsna mitmed täielikud "küttekad".
Enamuse ajast oli meiega noormees kaameraga, Morten, kes Baltic Mastersi projektist (lühi-)dokumentaalfilmi teeb. Päris kummaline oli kaamera nina all pilli mängida. Aga. Eks sellega pea harjuma :D. Niiet umbes nädalakse pärast postitan siia ka lingi, kust saab kõike näha ja kuulda.
Poliitikuile esinesime kahel õhtul 2x15 minutit ja veel veits ühel hommikul. Kõige esimese seti ajal oli neid kes ei kuulanud aga viimase seti viimase loo ajal tõusid kõik plaksutamiseks püsti ja olid väga emotsionaalsed. Saime kõik suured lillebuketid (minu oma õppis lendama ja maandus siini mu laual)... Roosid ja nelgid ja värgid. Roosakas-lilla. Nojah. Lilled ilusad sellegipoolest! :)
Eilse veetsime Roskildes. Räigelt külm ilm oli. Käsimime vaatamas viikingite laevamuuseumi ning kirikut, kuhu kõik Taani kuningad maetud (St kirstu pandud ja maa peale jäetud) on. Mu meelest veits rõve. Õhtune kontsert, 2x45 min oli ok. Esimene pool nappis küll energiast veits ja a teine pool oli lahe muidu. Välja arvatud ehk lisalugu. Sellest aga hiljem.
Pidin Nordic Masteri soololoo sisse juhatama. Kuigi vahetult enne lavaleminekut oli mu pea ikka täitsa tühi kaunitest sõnadest ja Inglisekeelsetest sünonüümidest, ei olnudki tulemus vist kõige pahem ja lugu tuli ka täitsa okoolt välja. Mängisime kaks lugu kokku. Esimeseks Jullie laulu "Shoe-prints" mis räägib kingajälgedest kellegi näos ning teiseks minu "Autumn leaves" (mil ei ole midagi pistmist jazzi-standarditega). Lood panime kokku kuna nad on kirjutatud sarnastel emotsioonidel. Laulu tekst aga ei lähe üleüldise meeleoluga sugugi kokku ja kui sellest mitte aru saada, võib tunduda, et tegu on ühe eriliselt helge looga. Aga. TEGELIKULT on tegemist hoopis võitlusvalmiduse ja ise hakkama saamisega.
Nädal oli igastahes väga hariv ja kasulik. Lisaks lugudele ja uutele tuttavatele sain kinnitust, et kui palutakse lisalugu, peab see olema efektne. Mitte mõni Saksa laul mida leedukas vaevu-vaevu eest vedada oskab ning meie segaduse tõttu järgi ei saa laulda. Või laul, milleks vaja mikreid-toole-värke-särke paigaldada ja lauljal lõpuks õige viis meelde ei tule. Lisalugu olgu polka. Või miskit ilusat aga KINDLAT. Nende kahe ebaõnnestunud lisaloo tõttu jäi mul muidu VÄGA headest kontserditest veits halb maik suhu.
Peale kontserti otsustasime pärast gurmeetoiduseid minna ja ostsa endale friikartuleid jms. Et näpud kiiremini jookseksid ning peol pärast otsa ega äärt ei oleks. Väsimus ja eelneval kontserdil läbitud emotsioonide skaala oli aga oma jälje jätnud ning enamus meist vajus juba 2-3 ajal ära. Nii ka mina.
Tagasilend möödus märkamatult. Jäin magama enne õhkutõusmist ja ärkasin maandumise peale (muidugi pidi vahepeal kõrvu lahti puhuma aga see ei loe). Tulime Adami ja Emiliaga koos ja sõitsime Arlanda Expressiga kesklinna. Taanlased ju maksavad ;). Siin on külm. Mul on aken nädal aega õhutuse peal olnud niiet läheb vist aega, kui nüüd sisselülitatud radiaator toa soojaks kütab. Tee ja varstine soe toit ehk aitavad. Ja ettetõmmatud kardinad. Mmm...
Nädalavahetus saab olema üsna tihe. Koolitööd, mida arvasin end tegevat eelmisel nädalal, täis. Ja mida mul loomulikult aega ei olnud teha.
Jejejee!
reede, 9. oktoober 2009
Linköping ja Taani
Eile oli jälle asju vaja pakkida! See on justkui rutiin juba neljapäeviti.
Sound-chickeni nädal sai läbi. Vahepeal oli põnev, siis aga, kui räägiti lauljatele paremini ja vähemparemini sobivtest mikritest... oeh. Oli raske motiveeritud olla ja Rootsi keelest aru saada.
Esmaspäeva õhtul käisime Emilia ja teiste rootslastega Vampiirikohvikus. Ma alguses puiklesin vastu aga siis arvas Emilia, et ta peaks mulle ühe jäätisekokteili välja tegema niiet.. Odav, odav olen! :D No aga. Kuna õhtu lõppes väga hilja ja oli juba kole pime, jätsin oma TorsoTaigeri ööseks kooli juurde. Ning hommikul kooli minnes oli ta ära viidud. Nii kohutavalt kahju on mul tast! Sest et ta ei olnud lihtsalt raats. TorsoTaiger. Tükk aega jamasin, et politseid üles leida, kus avaldus teha. Nüüd mõne aja pärast saan leitud rataste hulgast otsima minna. Kooli oli tol öösel ka sisse murtud. Ja miskitesse kappidesse tahetud jõuda... Raudselt mingid Ida-Eurooplased. Poolakad või Eestlased või midagi. RAISK.
Sel nädalal oli meil kolm asjalikku proovi Nordicutega. Meil on järgmisel nädalal esimesed ülesastumised ning seetõttu on meil vaja lugusid. Loogiline, eks? Meil on jätkuvalt kohutavalt palju ideid ning "Oh! Ja teate mis, siis võiks veel NII teha!"-"Kuulge, mul tuli üks idee!!!". Palju nalja saab, ning järjest rohkem avastame sarnaseid jooni üksteise muusikate vahel. Muidugi ka erinevusi.
Kuna hakkan siin vioola tunde saama, mängisin eile esimest korda siit laenatud viooal. Oeh. Milline mõnus bassijoon... Jällegi hetked, mis nii kohutavalt õnnelikuks teevad! :) Lisaks sain veel teada, et sain ühe stipendiumi selleks semestriks, niiet võib jälle veidike parema enesetundega edasi süüa-magada-bussigasõita. Ja minna Linköpingi folgile.
Jah. Täna lähen ja kuulan Ale Mölleri bändi ning mängin räigelt palju viiulit räigelt lahedate muusikutega. Et öösel mitte magada ning hommikul kella 8-se rongiga Kopenhaagenisse sõita. Ega ma muidu vist Linköpingisse ei oleks läinud see jääb Taani sõidul poolele teele ning too sõit makstakse kinni, niiet.. Ühendagem meeldiv kasulikuga.
Ma tunnen juba, kuis homme jube väsinud olen. Ja samas õpetama/õppima pean. Aga. See on seda väärt! Ja kuna "Baltic Masters of Music´ut" korraldab mu Taani viiuliõpetaja, on tegemist kõrgelennulise projektiga - elame mõisas ja sööme heaste! Jejeee! Ja mängime poliitikutele, kes on kokku tulnud konverentsiks BSSSB (Baltic Sea State Subregional Co-operation). Ning esineme kahe setise kavaga klubis Folk-Roskilde. Tulge kuulama, kui siia kanti satute! Pilet vaid 50DKK! :)
Jah. Lähen kooli nüüd. Skännerit otsima. Vioolat harjutama! Et minna varsti juba rongi peale!
Nägöš!
Sound-chickeni nädal sai läbi. Vahepeal oli põnev, siis aga, kui räägiti lauljatele paremini ja vähemparemini sobivtest mikritest... oeh. Oli raske motiveeritud olla ja Rootsi keelest aru saada.
Esmaspäeva õhtul käisime Emilia ja teiste rootslastega Vampiirikohvikus. Ma alguses puiklesin vastu aga siis arvas Emilia, et ta peaks mulle ühe jäätisekokteili välja tegema niiet.. Odav, odav olen! :D No aga. Kuna õhtu lõppes väga hilja ja oli juba kole pime, jätsin oma TorsoTaigeri ööseks kooli juurde. Ning hommikul kooli minnes oli ta ära viidud. Nii kohutavalt kahju on mul tast! Sest et ta ei olnud lihtsalt raats. TorsoTaiger. Tükk aega jamasin, et politseid üles leida, kus avaldus teha. Nüüd mõne aja pärast saan leitud rataste hulgast otsima minna. Kooli oli tol öösel ka sisse murtud. Ja miskitesse kappidesse tahetud jõuda... Raudselt mingid Ida-Eurooplased. Poolakad või Eestlased või midagi. RAISK.
Sel nädalal oli meil kolm asjalikku proovi Nordicutega. Meil on järgmisel nädalal esimesed ülesastumised ning seetõttu on meil vaja lugusid. Loogiline, eks? Meil on jätkuvalt kohutavalt palju ideid ning "Oh! Ja teate mis, siis võiks veel NII teha!"-"Kuulge, mul tuli üks idee!!!". Palju nalja saab, ning järjest rohkem avastame sarnaseid jooni üksteise muusikate vahel. Muidugi ka erinevusi.
Kuna hakkan siin vioola tunde saama, mängisin eile esimest korda siit laenatud viooal. Oeh. Milline mõnus bassijoon... Jällegi hetked, mis nii kohutavalt õnnelikuks teevad! :) Lisaks sain veel teada, et sain ühe stipendiumi selleks semestriks, niiet võib jälle veidike parema enesetundega edasi süüa-magada-bussigasõita. Ja minna Linköpingi folgile.
Jah. Täna lähen ja kuulan Ale Mölleri bändi ning mängin räigelt palju viiulit räigelt lahedate muusikutega. Et öösel mitte magada ning hommikul kella 8-se rongiga Kopenhaagenisse sõita. Ega ma muidu vist Linköpingisse ei oleks läinud see jääb Taani sõidul poolele teele ning too sõit makstakse kinni, niiet.. Ühendagem meeldiv kasulikuga.
Ma tunnen juba, kuis homme jube väsinud olen. Ja samas õpetama/õppima pean. Aga. See on seda väärt! Ja kuna "Baltic Masters of Music´ut" korraldab mu Taani viiuliõpetaja, on tegemist kõrgelennulise projektiga - elame mõisas ja sööme heaste! Jejeee! Ja mängime poliitikutele, kes on kokku tulnud konverentsiks BSSSB (Baltic Sea State Subregional Co-operation). Ning esineme kahe setise kavaga klubis Folk-Roskilde. Tulge kuulama, kui siia kanti satute! Pilet vaid 50DKK! :)
Jah. Lähen kooli nüüd. Skännerit otsima. Vioolat harjutama! Et minna varsti juba rongi peale!
Nägöš!
esmaspäev, 5. oktoober 2009
Sound Chicken
Pärast nappivaid unetunde nädalavahetusel olen hetkel alla andnud Rootsi keelest aru saamast ja hängin tunni ajal internetis. Häbi on ka veits aga... Praegu on projektinädal. Projektiks on sound-chek ehk heliproov. Kuigi Eestis nimetatakse seda ka saundtsekiks.
Neljapäeval läksin Eestisse Lennujaama jõudsin kena ajavaruga ja sain pehme tooli peal suikuda. Hm... Ma ei tea täpselt mida edasisest välja tuua... Sain öö kodus veeta ja Hansukesel külas käia ja Tallinnas bussiga sõita ja... Reedel läksin Viljandisse.
Lõikuspidu oli vägev (isegi kui meie koosseisuga oli lõpmata palju segadust kogu aeg. Reisid ja... Kus magada, mis talongid, kus, Hermanni käes, Hermanni käes??? Maarja käes. Mis nemad siia puutuvad? Ja nii edasi). Näha jälle inimesi, keda ammu pole kohanud. Etnokad ja musamaja rahvas... Jämmisime tunde ja tunde. Hommikune proov oli väga lühike aga üsna konstruktiivne. Samuti ka sound-check. Kontserti oli tore mängida. Sest mu kartus, et vähese reklaami ja puuduva teksti ja olematu pildi tõttu rahvast äkki ei kogune, osutus asjatuks. Nimi kutsus kohale! Jajah! :D Räigelt hea on lihtsalt mängida nii lahedate muusikutega koos. :)
Oh. Tegelikult oli lihtsalt väga m6nus jälle kodus olla. Isegi, kui päris kodus sain olla vaid m6ne hetke. Pühapäeval mängisin Marile. Ning pakkisin veerand tunniga asjad, et jälle lennukile kiirustada. Stefan ja Nicolaj tulid ka Stockholmi. Jäin kohe lennukis magama ja kui silmad lahti tegin... olime ikka veel Tallinnas, kohe kohe õhku tõusmas. Nico ütles, et tal oli sama värk. Sinna j6udes avastasid poisid, et neil on erinevad boarding-time'id piletil, mida aga kumbagi lennujaama tabelis ei ole. Soovisime head aega ja nad läksid asja uurima. Mina enda kotti kätte saama. Aga enne, kui enda kotti silmasin, nägin Nico vana, väsinud aga tublit reisipauna ratastel. Mis ei oleks seal tohtinud olla, sest pidi otse Göteborgi lendama... No ja nagu ikka sellistele hetkedele kohane, oli mu telefon KOHE end välja lülitamas suurest akutühjusest. Läksin SASi teenindusse nõu küsima aga sain enne ikka ise Nicoga ühendust. Oeh. Lõpuks tuli välja, et neil olidki kaks erinevat lendu planeeritud aga kuna hilisem tühistati, said nad mõlemad varasema peale. Vähemalt üks meeldiv asi selle lennu juures. Ei, tegelt oli maandumine ka mõnus. Ma pole nii pehmelt maale tulnudki vist.
Katariin väitis, et kirjutan siia igavalt. Andestust! Proovin end parandada. Lubadusi samas ei kipu jagama!
Neljapäeval läksin Eestisse Lennujaama jõudsin kena ajavaruga ja sain pehme tooli peal suikuda. Hm... Ma ei tea täpselt mida edasisest välja tuua... Sain öö kodus veeta ja Hansukesel külas käia ja Tallinnas bussiga sõita ja... Reedel läksin Viljandisse.
Lõikuspidu oli vägev (isegi kui meie koosseisuga oli lõpmata palju segadust kogu aeg. Reisid ja... Kus magada, mis talongid, kus, Hermanni käes, Hermanni käes??? Maarja käes. Mis nemad siia puutuvad? Ja nii edasi). Näha jälle inimesi, keda ammu pole kohanud. Etnokad ja musamaja rahvas... Jämmisime tunde ja tunde. Hommikune proov oli väga lühike aga üsna konstruktiivne. Samuti ka sound-check. Kontserti oli tore mängida. Sest mu kartus, et vähese reklaami ja puuduva teksti ja olematu pildi tõttu rahvast äkki ei kogune, osutus asjatuks. Nimi kutsus kohale! Jajah! :D Räigelt hea on lihtsalt mängida nii lahedate muusikutega koos. :)
Oh. Tegelikult oli lihtsalt väga m6nus jälle kodus olla. Isegi, kui päris kodus sain olla vaid m6ne hetke. Pühapäeval mängisin Marile. Ning pakkisin veerand tunniga asjad, et jälle lennukile kiirustada. Stefan ja Nicolaj tulid ka Stockholmi. Jäin kohe lennukis magama ja kui silmad lahti tegin... olime ikka veel Tallinnas, kohe kohe õhku tõusmas. Nico ütles, et tal oli sama värk. Sinna j6udes avastasid poisid, et neil on erinevad boarding-time'id piletil, mida aga kumbagi lennujaama tabelis ei ole. Soovisime head aega ja nad läksid asja uurima. Mina enda kotti kätte saama. Aga enne, kui enda kotti silmasin, nägin Nico vana, väsinud aga tublit reisipauna ratastel. Mis ei oleks seal tohtinud olla, sest pidi otse Göteborgi lendama... No ja nagu ikka sellistele hetkedele kohane, oli mu telefon KOHE end välja lülitamas suurest akutühjusest. Läksin SASi teenindusse nõu küsima aga sain enne ikka ise Nicoga ühendust. Oeh. Lõpuks tuli välja, et neil olidki kaks erinevat lendu planeeritud aga kuna hilisem tühistati, said nad mõlemad varasema peale. Vähemalt üks meeldiv asi selle lennu juures. Ei, tegelt oli maandumine ka mõnus. Ma pole nii pehmelt maale tulnudki vist.
Katariin väitis, et kirjutan siia igavalt. Andestust! Proovin end parandada. Lubadusi samas ei kipu jagama!
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)