Shetlandi Folgil käis ansambel Le Vent du Nord. Bänd on pärit Quebeckist. See koosneb neljast varastes kolmekümnendates mehest. (viiul, höödiköödi/klaver, kitarr, lõõts +kõikide laul) Kõigil ansambli liikmel on meeletu energia ja nad on võimelised mängima neli ööd jutti oma pärimust. Silmade särades ja entusiasmist pulbitsedes. Ei pea vist mainima, et nad rokivad laval olles rahval sokid jalast. Vabandan eelneva lause pärast, aga ma ei tea kuidas seda paremini kirjeldada...
Sattusin eile meeletusse vaimustusse ühest nende loost, mis on kirjutatud hetkest, mil öö saab päevaks. Valgus juba on justkui olemas, kuid värvid alles ilmuvad. Ei teagi kas nimetada seda juba alanud hommikuks või eelmise õhtu sabaks.
Eha ja koit. Kes kunagi kokku ei saa. (Huvitav, kas on olnud päriselt ka paarike kelle nimi on olnud Eha ja Koit? Hahaa!) Ahei. Need olid hoopis koit ja hämarik, mitte koit ja eha. Hmm...
Igastahes kirjutasin Olivierile (loo autor, ülivägalahe viiuldaja), et kas tead, kui väga see lugu mulle hinge läheb ja nii. Tahtsin teda tänada selle loo eest.
Vastuseks sain pisut segadust tekitava kirja, milles oli mõte "think about both sides of every situation"... (mõtle iga olukorra mõlema külje peale") See pidavat olema päeva lause. Kuna tundsin, et ei saa selle lausega üksi hakkama, panin selle siia kirja.
Mõelgem üheskoos!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar