Bachi koda

Nüüdsest on mul võimalus kasutada wifit. Siinses Lerwicku kodus. Mõnus. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Kell on küll juba 12 läbi aga mõtlesin, et võiks ikka paar rida kribada.

Esimesel kursusel pidime mõtlema välja fassaadikujunduse 6*12m suurusele seinale. Fassaadi kujundama siis selle taga olevale majale, funktsiooniga majale. Ehk siis, kujundus ei pidanud olema lihtsalt kompositsioon vaid kajastama majas toimuvat. Joonistasin palju šketše, pisikesi, värvilisi, igal ühel oma lugu ja seesmised sümbolid. Valisin mõned välja mis tundusid põnevamad õppejõule näitamiseks. Bachi koda, multifilmide joonistamise/disainimise/lõikumise maja, tantsustuudio jne. See multifilmide fassaad tundus Ralf Tammele kõige huvitavam. Olin juba nõus seda edasi arendama hakkama kui mainisin, et tegelikult olen ma ju joonisfilmide vastane ja leian, et telekat ei peaks sugugi sellises koguses tarbima nagu seda tänapäeval tehakse. AGA ma ju võin ikka selle fassaadi kujundada. Mispeale Ralf pisut mõtles ja ütles, et ei, siis sa ei saa ju seda teha. Sest KÕIK MIDA SA TEED PEAB SIND JA SINU VEENDUMUSI VÄLJENDAMA.

Brendon Begley (www.boysofthelough.com) ütles mulle ühel varajasel hommikul pärast pikka ja väsitavat õhtut täis mitmesugust muusikat ja (tema puhul) ilmselgelt üsna mitut viskiklaasi: "mängi vaid neid lugusid mida armastad!" Ja jäi viie minuti pärast sinna samasse diivanile magama. Sekund pärast seda kui olin saanud talt heakskiitva patsutuse oma õlale mängimast seda lugu, mida armastan.

Panin kirja lood mis meelde tulid, mida tõeliselt tunnen. St mida tahan tundega mängida. St mida armastan. Nimekiri tuli üsna pikk. Ja (kuigi see nüüd tagantjärele tundub loogiline) avastasin oma üllatuseks, et enamus lood on seal nimekirjas aeglased. Valsid, masurkad. Vaid mõni jig või reel. Reele ja polkasid on ju tore mängida, aga ma ei ARMASTA neid. Imelik on seda sõna nii sageli kasutada. Aga selles kontekstis vist peab. Ehk siis... kui paari aasta pärast mu plaati kuulate, on seal leida palju rahulikke lugusid. :)

Mulle meeldib mängida inimestega pilli kes tahavad TUNDA, mida mängivad. Mitte lihtsalt mängida. Vahel on see ka ju tore. Kütta. Keevitada. Kes kiiremini saab? Aga samas, ka neid kiireid lugusid on võimalik hingestatult taasluua. Tempos võib olla samamoodi kirge kui pikas noodis. Kuid see on seal vaid siis, kui seda tõesti TAHTA.

Ilmselt seetõttu ma neid "nimekirjas" olevaid lugusid pisut pelgan avalikult mängida. Sest kui teine (või ükski teine, kui seltskond on suur) ei taha leida loos olevat mõtet, roiskub see tahes-tahtmata ka minu jaoks.

Kas olen pirtsakas?

Võimalik. Samas... Kui kõik peab sind ennast ja sinu veenudmusi väljendama, ei peaks ju tegelema sellega, mis sind ei kajasta. (Loomulikult on tegemist eriolukordadega nagu näiteks õpieesmärgid, orkestrid, projektid.. kuigi, ei! Ka siin tuleks ikka osaleda vaid siis, kui väljaöeldavaga nõus oled!)

...

Enne käis Davie tüdruksõbra 13-aastane poeg siin. Kuna Janice ise on oma vanema tütrega Inglismaal, "hoiab" Davie Stevenit. St on öösel nende juures. Ja siis Steven oli siin õhtul. Kui koju tulin (imelik on öelda "kodu" aga teen seda ikkagi. Lühem ja lihtsam) olid nad just kartuleid praadinud. Ja vorsti. Sel hetkel mul küll kõht tühi ei olnud aga pärast näkitsesin ikkagi. Jajah. Mai tea miks tahtsin siia kirjutada, et vorsti sõin. Hmm. Justkui oleks see suur või tähtis asi...

Homme töötan 10st kuueni. Ja siis on Shetland Fiddle Society proov ja siis jämm Lounges. Kolmapäevad on mul väga tihedad;).
Võtsin uue Harry Pottery. Kolmanda siis juba. Üsna põnev on. Ja keelekasutus täpselt niikeeruline, et ei pane tähele, et võõras keeles loeks. Kui siis, vaid vahel.

Aga nüüd lähen küll magama! Tore on kasutada täpitähti!
Värvilisi unenägusid!
Muah!