Olin terve reedese päeva tööl põnevil. Aeg lendas oodates ruttu, kuigi see tavaliselt nii ju olema ei kipu. Veidike enne viit jõudsin sadamasse, kus Michaela juba ootas. Praam oli nagu praam ikka. Üsna sarnane Saaremaa praamidega ainult, et suurem ja kajutitega. Kuus tundi sõitu möödusid üliruttu. Jutud koorusid ja arenesid, niiet võin vist öelda, et vestlus oli kõige sügavam ja huvitavam mida olen viimase 5 nädala jooksul pidanud. "Vestlust pidama"? Ääää...
Vahepeal tuli meie juurde üks mees, kes rääkis, et ta on õpetaja Hoy saarelt ja ta on laeval grupi lastega, kellest mõni mängib viiulit. Ja see mõni on märganud, et meil on laua all viiul ja, et kas äkki oleks võimalik minuga jämmida. Hihi. Muidugi! Häbelikud kaheteistaastased tulid siis me laua juurde. Mängisime veidike. Michaela oli vaimustuses.
Selleks, et Kirkwallist (Orkney "pealinn", koht, kuhu praam maabus) Stromnessi saada (koht kus festival toimus), pidime veidike alla tunni bussiga sõitma. Esimese asjana bussi pealt maha tulles silmasime pubi "Ferry Inn", kuhu me loomulikult otsejoones suundusime. (Sest teadsime, et Orkney folgil pole üht konkreetset maja, kus jämmimine ja oleng toimub vaid kogu festivalimelu on pubidesse koondunud.) Krahmasin viiuli kohe kastist välja ja läksin mängima. Ajades teepeal oma tegelikku kabariiti mitte arvestades sujuvalt ühe õlleklaasi ümber. Omanik (õnneks vist) oli aga kuskil eemal ja staadiumis, mil ta küll imestaks, et kuidas õlu nii ruttu otsa on saanud aga.. ei imestaks selle üle liiga kaua.

Jämmiringis oli ka bänd nimega Bellevues Randevouz, (nyckelharpa, viiul, kitarr) mis mängib nagu kavalehest enne olin teada saanud, "muusikat kogu maailmast". Hmm. Muusikat Rootsist (Väsen) ja Soomest (Frigg) nad eriti veenvalt ei esitanud. Niiet sujuvalt eemaldasin mõttelise linnukese nende kontserdi eest.
Selleks ajaks, kui ma Michaela üles otsustasin otsida, oli ta juba kõikide (neid oli kokku 3) baarmenidega sõber. Haha. Istusin siis ka leti äärde ja tellisin endale mango-õuna mahla. Mängisin üht Norrast pärit lugu, mis tekitas suurt elevust kuna oli niivõrd teistsugune jämmiringis mängitavatest lugudest. Jajah.
Pidime ööbima Michaela perekonnatuttavate kodus, kes ise on parasjagu Prantsusmaal. Maja asus aga umbes veerandtunnise autosõidu kaugusel, niiet kella 3 ajal läksime taksot nillima. Tuli välja, et aadress, mis meil oli ei ütelnud taksojuhile midagi. Kui me Columi (baarimees, kes õpib Edinburghis muusikamanagementi) appi seletama kutsusime, sai ta lõpuks ikka aru. Orkneys vaikselt juba hakkas taevas helendama kui kohale jõudsime.
Michaela oli selles majas viimati käinud 7 aastat tagasi. Meile oli jäetud garaažiuks lahti (milline ühiskond!). Tegemist oli ühe kunstniku koduga. Ääretult soe ja koduse tundega. Valisin endale magamiseks tolle kunstniku tütre toa, mis oli täis nipsasjakesi ja tundus esmapilgul Liiiiga naiselik, sest poja tuba jällegi oli täis punaste ferraride pilte, mis ähvardavalt mööda seina kihutasid ja kahtlesin, kas saaksin seal rahulikult magada.
Michaela tunnistas hommikul, et kuigi ta jäi esialgu diivanile magama, läks ta pärast ikka voodisse, aga kui ta keset ööd vetsust tulles tagasi magama minna tahtis oli ta ära unustanud, kus ta magas, niiet läks ja võttis endale selle öö jooksul ilmselt kolmanda magamisaseme.
Hommikul tuli Tristan, (tolle kunstniku poeg, umbes 40, kahe lapse isa, pöörane inimene!) ja otsustas meile hommikusööki teha. Muma ja tee ja röstsai ja nii. Tal olid lapsed ka kaasas. Ethan, 5, ja Liam, 2. Ethan armastab kirglikult igasuguseid putukaid, eriti ämblikke ja Liamile meeldib väga palli mängida. Päevapoole läksime Orkney-ekskursjonile (teantean, kuidas EKSKURSIOON tegelikult kirjutatakse!). Käisime kohalikku Stonehenge'i vaatamas. Ja sõitsime pisut niisama ringi ja lõpuks läksime Tristani-Lucy koju.
Kella poole kolmeks viisid nad mind linna, sest kolmest hakkas Jenna Reidi õpituba. Mmm... Kas pole mitte äge? Tund aega möödus kiiresti. Pärast õpitoa lõppu palusin talt oma vast soetatud plaadile autogrammi ja rääkisin, et näe, ma kirjutasin sulle, et tundi saada ja nii. Et olen õnnelik, et peaaegu nagu saingi. Rääkisime veel veidike, niisama. Eneseupiamise rubriiki tooksin välja lause: "You are obviously a very good player, I can see it from your bowing and posture!" (Sa oled ilmselgelt väga hea mängija, näen seda su poogendusest ja hoiakust!) Jeejejeee!:)
Kahtlustan, et mul on sünnipärane kalduvus osta plaate. (Selle asemel, et restoranis süüa £14 eest, söön parem £2 eest friikartuleid ja mahla ja ostan £12 eest endale mõne ägeda plaadi.)Mulle Väga meeldivad originaalplaadid. Eriti kui on autogramm peal. Kuigi Orkneys ma väga neid ei saanud, sest kuna tegevused toimuvad laial alal, ei ole plaati ja pliiatsit ju alati käepärast, kui õiget inimest kohtad. Ja üleüldse on enamus hetki sellised, kus tunduks väga kohatu paluda plaadile kirjutada. Seetähendab, et sain vaid mõned kirjutised. Hmm

Pärast õpituba uitasin Stromnessi da Streedil (da Street = Lerwicku peatänav. Uskumatu kui sarnane Lerwick ja Stromness on!!!) ja kaalusin just mida teha, kui kuulsin enda nime hüütavat. Colum. Tore oli kedagi tuttavat näha. Läksin hea meelega tema ja ta sõprade juurde istuma. Tal on ülilahedad sõbrad. See, kuidas nad omavahel suhtlesid.. Nad panid mind väga kodu igatsema.
Vahepeal möödus meist üks blond keskealine naine. Colum: "Kujutad ette, ta tuli enne mul töö juures ligi ja ütles, et ma olen "gorgeous" (imekena) ja et kas ta võib mind koju kaasa võtta! Kas pole mitte kohatu???" Igastahes tuli see sama naine hiljem tagasi, koos kaameraga ja palus Columiga koos pilti. See oli väga naljakas ja ÜLI kohatu.



Hiljem mängisin veel pilli, millest kasvas välja üsna mõnus jämm, sest muga liitusid peagi kitarrist, banjomängija ja üks viiuldaja.
Õhtupoole vedas mul väga ja sain pileti kontserdile, mis oli tegelikult välja müüdud. Kris Drever (kitarrist, kellest paar postitust tagasi kirjutasin) ja Crooked Still. Mmm... Pärast kontserti rääkisime Jenna Reidiga Printsess Beatrice'st. Et kuidas keegi ei viitsi seda õppida eriti ja kui äge lugu see ikka on. Tore on kohata kedagi, kes räägib viiulist samasuguse vaimustusega nagu ma vist seda teen!
Läksin Ferry Inni, kuna nn festivali klubisse jämmile said jääda vaid artistid või festivali vabatahtlikud. St mitte mina. Ja kuna kontroll oli Väga karm (alguses vähemalt), ei viitsinud hakata pressima. Seal oli pärast enamuse rahva väljaajamist väga mõnus oleng. (Omanik kasutab taktikat, et kella 2 ajal, kui on pubi ametlik sulgemisaeg, ajab ta enamuse rahvast välja (Need kes rohkem purjus on) ja vaikselt ütleb muusikuile, et oodake hetke! Siis sulgeb esiukse (st edaspidi tuleb tagumist ust kasutada)ja pidu läheb edasi!)
Varsti tuli Michaela ja ütles, et kuule, lähme ikka sinna festivali klubisse! Ma siiani ei tea, kuidas meil õnnestus sisse saada. Meid ikka üldse ei tahetud alguses lubada.
Üsna pea leidsin end jämmimast koos Crooked Stilli liikmetega. Bassimeest Coreyt, kes mind teistele ka tutvustas, tundsin Shetlandi festivalist. Ma arvan, et sellised jämmid on väärt rohkem kui nii mõnigi pillitund koolis.
Üks naine pakkus, et viib meid Michaelaga koju, sest tal on sama tee. Kui läksin Michaelat aga üles ajama (ta oli end pillituppa diivanile kerra kerinud) osutus ta ülesajamine
missionämpossiibleks
ja too naine otsustas ilma meieta koju minna. Kell oli juba pool viis. Mängisin siis aga pilli edasi, vahepeal Michaelat üles ajamas käies. Kella veerand 7 ajal see mul läkski korda. Siis selgus aga tõsiasi, et sellisel kellaajal ei ole võimalik Orkneyst taksot leida. Hakkasime siis Tristani juurde kõmpima (ta kodu asus Stromnessis).
Teekond oli enam kui naljakas. Detailidesse vist selles keskonnas siin ei peaks ma laskuma aga... Tõesti. Väga naljakas oli. Leidsime end keset golfiväljakut ja lehmade juurest ja kust kõik veel.







Kohale jõudsime 7ks. Tristan tõi meile tekid ja jäime diivanile magama. Ethan ja Liam ärkasid poole tunni pärast. "Kuule, ära maga, vaata, õues on nii ilus ilm!" Mmmmmm...
Umbes 11 ajal andsin alla ja ärkasin. Õues oli tõesti ilus ilm. Soe ja päikseline. Jõime Luciga kohvi sellal kui Michaela duši all käis.
Kella 1ks läksin festivali klubisse (päeval saab sinna igaüks), sest Dochasel (Jenna Reidi bänd) pidi seal hakkama jämm. St nad olid ametlikud eestvedajad. Mõnus. Ütlen vaid, et äge... Printsess Beatrice ja nii.. :)
Pärast seda otsisin üles Sami ja Adami ja India, kellega pidin minema kella 4ks mingisse Bed&Breakfasti mängima. Passisime päikese käes ja rääkisime oma vahepealsetest seiklustest. Tuli välja, et mu hommikune jalutuskäik polnud sugugi mitte kõige eksootilisem viis päeva algust tähistada.

B&B's oli väga mõnus. Adam ja Sam, tuli välja, on üliandekad nii laulma kui kitarri mängima. Viljeledes stiili a la Ryan Toohey. Mängisime kordamööda. Väga eriline oli. Selline rahulik ja õnnelik hetk.


Pärast sain Michaelaga kokku ja läksime kontserdile. Kuna hilinesime umbes veerand tundi otsustasid piletimüüjad meilt raha mitte küsida. Miks ka mitte. Meil polnud £13 mitte maksmise vastu mitte vähimatki.
Kuna oli tegemist ühega kahest viimasest kontserdist, astusid üles pea kõik esinenud "välisesinejad". Kahe looga. Nii, et kokkuvõttes nägin enamusi esinejaid.
Enne Stromnessist äratulekut passisime veel veidi Ferry Innis, kus Colum elu eest meid veenda üritas, et me ikka veel üheks päevaks jääksime. Muidugimuidugi.
Igastahes.. (Ma ei kujuta ette, kas keegi on viitsinud mu kirjutise siiani läbi ka lugeda..) Festival oli äge! Shetlandi Folgist väga erinev, aga äge. Shetlandil on parem olla kuulaja, Orkneys esineja. Niiet. Peab vist ruttu demo tegema! :)
Laevasõit möödus mõnusalt kajutis magades.
Kokkuvõtteks?
Jeejeeejeee!!!