Nohikust inimvihkaja

Kuulake nüüd JPP'd, mille maispeissi olen pealkirja ära peitnud (kuulake näiteks lugu "Hale Hopp"). Eelmisel korral oli seal Gjermund jälle. Nüüd siis Soome vanameistrid.

Eile oli pärimusmusa osakonnas suur kodukaunistuse päev. Igaüks sai endale valida mõne klassi, et see siis ära koristada ning õdusaks muuta. Ma tegutsesin pillihoidlas, mis oli puupüsti pillikaste täis. Pärast oli ruum muidugi kenasti ära orgunnitud ning põrandalgi oli ruumi. Jaa. Tõeline töövõit. Me osakond näeb nüüd väga mõnus välja. Mulle meeldis see agarus, millega kõik koristustöödesse suhtusid. Ei mingeid vingus nägusid. Muidugi. Snäkid (puuviljad, tšipsid ja mahl ning VEIN) olid käepärast ja sooja toitu sai ka ja hiljem tehti vastpuhtas köögis kaneelirulle ning soojendati kellegi kaasa toodud pitsat. Täisvärk.

Pidu oli ka pärast. Aga pille keegi välja ei võtnud ja Soome naljadest sain vaid vähestest aru. Aga noh. Varsti ehk mõistan rohkem.

Et miks nohikust inimvihkaja? Sest, et ma olen märganud viimasel ajal, et eelistan tegelikult pigem olla kodus ja mängida pilli või lugeda, selle asemel et kuskile võõraste inimestega (äkki peaks ütlema ilusamini: potentsiaalsete uute sõpradega) kokku saama minna. Eks ma ikka ju käin ja suhtlen, tänagi käis mul Anna, Odensest pärit kontrabassimängija kodus külas teed joomas ja puha. Aga olles neljandat (Shetlandit arvestades viiendat) korda elamas uues, uut keelt kõnelevas keskkonnas on see, tuttavaks saamine, pisut rutiiniks muutunud. Kuigi kontaktid on ju ikka vajalikud. Aga ma kohe kuidagi ei viitsinud täna üle-koolilisele peole minna, mis on esmakursuslastele (ja vist pisut ka väljamaalastele) pühendatud. Et seal valjus ruumis morssi tinistada ning rääkida, mis asi see Nordic Master on (ise samal ajal teed, küünlavalgust ning viiulit igatsedes).

Nüüd sai see siis südamelt ära.

Šokolaadikogus, mille olen siin veedetud aja jooksul ära manustanud on meeletu. Nagu kooli alguses ikka. See selleks. Hakkan nüüd Plekktrummi lugema edasi.

Internatsionellt

Eile oli meil oma osakonna internatsionaalidega kokkusaamine. Väike piknik Suomenlinnas ja nimemängud ja enesetutvustamise ringid. Koos elevandi-samurai-hawaii-helikopteri mängudega. Emilia suutis mingil hetkel välja pahvatada kõik roppused mis ta Soome keeles on ära õppinud ning siis avastades, et ilmselt ei olnud kokku-saamis-kutse lõppu lisatud "God bless" sinna sattunud juhuslikult. Nojah. Ja siis suutsin tekitada vaikus-momendi, kui piknikulinale sattunud ämblik kohutas mõnesid nii koledasti, et me jaapanlane otsustas prints olla ning ta ära lömastada, ning ma hüütasin "oh, miks sa SEDA tegid?". Või noh, ei hüüatanud aga pahvatasin ikka. Eriti tobe.

Siis mingil hetkel mängisime mängu, mis seisnes väikese riimi lugemises nii, nagu erinevad rahvused seda teeksid. Mõeldes, et internatsionellid kohtumised peaksid olema ju pigem avatud mõtlemisega ja eelarvamuste vabad. Aga ma arvan, et keegi ei mõtelnud asja üle väga sügavasti järele lihtsalt.

Täna on koolis osakonna koristamise päev. Ja pärast seda pidu. Et see puhtus jälle ruttu notsuseks aetud saaks. Ajee!

Rõõm toidust

Mul on taldrikul riis (keedetud pipra, soola, kaneeli ja ingveripulbriga), läätsed, kurgi-tomati-salati-oliiviõli-sihvka salat, ja törts üle-eilsest lillkapsa-brokoli-porgandi-maisi-mandli keedupajast ja lusikatäis rohelist pestot. See pilt teeb mind jube õnnelikuks!!!

Helsinki

Palju lihtsam on olla mitu korda järjest uues koolis kui vaid üks kord. Tead juba, mida peab tegema ja et näiteks transpordi kaart on mõttekas võimalikult ruttu ära teha ja üleüldse. Ei ole keeruline või võõras olla väljamaalane.

Mu uus kodu on ideaalne. Koolile lähedal. Uskumatult soodne. Toreda naabriga, kuigi hetkel elan siin veel üksi. Koos kilpkonnaga. Kes on akvaariumis ning seetõttu mitte väga seltsiv koduloom. Hiljem tuleb siia kass! Väga äge! Esimesel siinoleku päeval tegin suurpuhastuse (mitte et siin väga must oleks olnud aga ikkagi). Olles inspireeritud eelmisel kevadel kaks korda väljakolimise puhastustest, pärast mida oli tunne, et noh, nüüd võiks sisse kolida!

Seinad on mu toas valged, ilustuseks olen riputanud kõrvarõngaid ja mu vahepeal Malmös elanud kiisud on nüüd iga üks siin endale koha leidnud. Toas on mul lisaks rohelise ikea-pleed-kattega voodile veel tumesinine helesinise padjaga diivan ja kummut. Ning oranžide lilledega riidest kattega Marimekko põrandalamp mis koos küünaldega annab mõnusalt sooja valguse. Kardinaid mul ei ole. Kaltsuvaip laminaatparketist põrandal on helesinine.

Kuuendale korruselt kõnnin alati jala. Uurisin välja, et kolme kuu spordikaart on üsna odav. Niiet muretsen endale selle ka ja siis olen veel eriti tervislik!

Vesa kutsus mind reedel lahkesti enda tüdruksõbra Iida sünnipäevale. Ise seal olemata. Iida on ka pärimusmuusik ning loomulikult ei saanud ma suurepärast pakkumist tagasi lükata. Seiklesin siis selles suures linnas. Vaatasin reittiopasest järgi, et mis kell ja millistest peatustest pean sinna Pukinmäkele minema. Ja istusin bussile. Esimene reis pidi kestma 7 minutit. Aga vajalikku peatust ei tulnud ka 10 minuti pärast. Nojah. Igastahes selle olin ma ära unustanud, et peaks ka vaatama KUHU SUUNAS minna. Haha. Kohale ma jõudsin. Lihtsalt kasutades lihtsalt kõik-võimalikke erinevaid transpordivahendeid ning pisukest loogilist mõtlemist.

Sünnipäev oli tore. Mõned vanad tuttavad ja palju uusi. Jälle need nimed! Uued nimed! Oeh!

Jube hea on harjutada. Naabrid veel ei ole õiendama tulnud. Heliredelid on lahedad! Mmm.
Homme tuleb Emilia ka Soome. Ägens!