Kohvikutraagika

Tere!
Peerie Shop Cafes toimuvad praegu üsna suured ümberkorraldused.
Greg, kes on kohvikut viimased paar kuud manageerinud ei saanud seda ametit päriselt endale. Mis teda väga masendas ja põhjustas meis kõigis kummastust, sest kõik justkui on kenasti toiminud, kliendid tunduvad rahul olevat, kohal on "parima kohviku" maine ja probleeme ei tundu olevat. Terve eelmise nädala ootasime, et kes see uus juht siis on. Täna alustaski Peerie Shop Cafes tööd uus manager. Vanessa, kes on suur naine. (Suuur!) Ta oli hommikuks kõik asjad ümber tõstnud. Oma käe järgi, mitte usaldades seda, kuidas asjad aastaid juba toiminud on. Niiet terve päev oli segadus, kus miski käib ja kust midagi leida. Gregi ja Vanessa vahel on ilmselged pinged, mis põhjustavad ka meis teistes ebamugavust. Ei ole just kõige meeldivam töö-õhkkond. Pigem vastik ja rusuv.
Lerwickus on alanud turismihooaeg ja kruiisilaevadega kaasneb alati meeletu mass kaameratega plõksivaid pensionäre. Täna kell 7 hommikul maabus 140-meetrine laev. See tähendas seda, et kell 9, kui kohviku avasime ja algas minu tööpäev, tahtsid väga paljud neist kohvi juua. Ja kohalikku muffinit maitsta ja croissanti süüa (jajah, ja palun moosi ka! Ja võid!). Niiet päev algas juba üsna kiirelt. Kuskil kella 10 ajal, kui kohvilaine polnud veel möödunud, tuli Kristine tööle. Olin väga rõõmus (kergenendus ju! Sest see tähendas seda, et ma enam ei pidanud jooksma kandikutega ja korrastama laudu ja pesema nõusid samal ajal)... kuni selgus, et ta on oma selja reedel ära nikastanud ja ta ei saa absoluutselt mitte midagi tõsta. Ka nõudekuivatamine teeb valu. Tore. Saan iseenesest ju aru, kui valus siis valus... Aga situatsioon oli niigi masendav (Greg+Vanessa+asjade segadus+kruiisivad turistid+väsimus eilsest) ja kui Kristine ka veel ära langes... See tähendas seda, et lõuna, mil tavaliselt rabeleme viiekesi tuli üle elada neljakesi. Ja loomulikult käime me ju ise ka lõunal. Ja siis keegi peab käima pangas vahetusraha toomas ja nii edasi.
Homme tuleb Lerwickusse laev mis on 169m pikk. Uuh. Aga homme oleme viiekesi. Mis on hea.
Kui kella kolmveerand kuue ajal koju jõudsin, viskasin end pikali ja magasin kella üheksani. Siis läksin alla teed jooma ja Daviega juttu rääkima. Ta ka ei olnud eile öösel magada saanud. Kuskil 2-3 ajal tabas Lerwickut nimelt üsna suur torm. Äike ja vihm ja muu säärane. 4.40 käis selline kõmakas, nagu välk kuskile väga lähedale sisse oleks löönud. Arvan, et tormi tõttu nägin ma ka vastikuid unenägusid. Estoniast ja veel mingitest ebameeldivatest asjadest.
Temaga oli huvitav rääkida ja teekõrvased küpsised maitsesid ka päris kenasti.
Uskumatu kui kaua võtab blogimine aega! Ma küll kirjutan otse, st ei kustuta ega pööra oma lauseid mitmeid kordi ümber aga sellegipoolest... Pildid laevad end kaua, ehk on selles asi.
Njaa. Suvjuvalt on kell jälle 12 saanud. Lootsin veel lugeda. Loen praegu Dan Browni raamatut "Inglid ja deemonid". Kas kirjutasin sest juba? Tegemist on väga haaravalt jutustatud looga. Religioon ja tuumafüüsika ja inimsuhted ja muu säärane. Olles sellest raamatust palju kuulnud, olin ülimalt põnevil, kui silmasin seda suures toas riiulil. Eriti kaugele ma aga veel jõudnud ei ole. Kuna matkates ja kohvikus rüseledes ei ole just kerge raamatut lugeda.
Ehk saan sinnani homme!
Mmm..
Head aega vist siis praeguseks!