17-10=7

Täna avastasin, et jäänud on veel nädal. Päris hirmus on mõelda kohe. Mul on väga hea meel, et tunnen lahkumisest kurbust. Sest muidu oleksin selle pärast kurb, et mul kurb ei ole lahkuda. Mõistetav, eks? Kergel sammul saab ju vaid sealt ära minna, kus olla ei meeldi. Mulle siin aga meeldib.
Olin eile sportlik. Käisin ujumas. Alguses mõtlesin, et ujun kilomeetri. Kui kilomeeter liiga ruttu kätte jõudis, mõtlesin, et ujun brittide auks (maa-)miili. Ja lõppkokkuvõtteks ujusin kilumeetri (1 kilu = 2 kilo). Seletamaks seda, et mul ei ole täna lihasevalu olnud, mõtlesin välja kaks teooriakest. 1) olengi tugev 2) ma lihtsalt ei oma neid lihaseid, mis valutama peaks. Keeruline valik, kas pole?
Igastahes. Kell saab kohe kaks ja peaks minema magama, et ärgata kell 8 et jõuda siin veel igast asje ajada, ja jõuda tööle kella 10ks.
Kõik mu päevad on edaspidi tihedalt täis planeeritud. Uuh. Kas tõesti on vaja juba valmistuda saabumaks tagasi reaalsusse? Njaa..
Goedenacht!