Bergen

Kas reisidega ja üleüldse on alati nii, et mida enam lõpu poole, seda kirjumaks ja huvitavamaks tegemised lähevad? Minuga on küll nii juhtunud. Viimane nädal oli täis ülipõnevaid kohtumisi, uusi tutvusi, pillimängu ja olenguid.
Neljapäeval käisime Clairega Jimi ja Bernadette juures. Jim tegi kala ja Bernadette rabarberisodi mida sõime Vienetta jäätisega (just selle samaga, mida kunagi üldse saada ei olnud ja kui seda siis pisutpisutki maitsta sai, tundus see parim asi maailmas olevat!). Üle pika aja tundsin seda kodust täiskõhutunnet mis tuleb tavaliselt pühapäeviti, kui jube raske on lasanget või kartuliputru mitte juurde võtta ja siis rõõmsalt kuid samas ka ahastavalt avastada, et MAGUSTOIT on ju ka veel!!!

Reedesest õhtusöögist ma juba rääkisin.

Andy, oma uue viiuliga, Liam ja väsinud Michaella

Laupäeval käisin oma uue sakslasest sõbra Janniga (ehitusinsener, kes töötab Shetlandil 6 nädalat 7 päeva nädalas) trippimas Sumburghis. Lunnid ja päike ja insenertehniline tugi ja nii. Olin unustanud kui väga mulle meeldib saksa keeles rääkida! Kuigi jah, õhtul rääkisime kahes keeles korraga. Ise seda taipamata.

Et siis "do NOT lean against the wall!"

Pühapäeval pakkisin ja pesin pesu ja õhtul rääkisime Daviega juttu.
Esmaspäeval kirjutasin Shetlandi viiulimuusikast referaati ja käisin Michaellal ta tööjuures külas ja kui koju jõudsin, et veel veits pakkida ja süüa teha, ja siis hiljem pärast sööki lounge' loivata, et töö juurest tsikkidega ja andy ja janni ja chrisi ja teistega kokku saada.
Jämmisime ja... õhtu lõppes hommikul!


Jann ja Andy meisterdamas mulle mälestuseks linnukesi

Stewart, Victoria, Letty ja Jordan

Kerstin, keegi Stewarty sõber ja Chris

Mhmmmm...
Igastahes olen väga rõõmus, et mul oli sealt kurb lahkuda!
Davie viis mu lennujaama ja lennujaamas sõime enda esimese söömaaja koos (jajah, me lihtsalt ei ole ühist aega leidnud!) Hah.

Bergen on armas. Soe võrreldes Shetlandiga. Aga sajune!
Käisin Christianiga BASis. (Bergen Architecture School) Üliäge koht! Pöörane, kaootiline, aga väga kihvt.


Njaa....
Aga sellegipoolest ei suuda ma enam ära oodata, millal juba koju saaks. Homme venib raudselt!
Kohtumiseni!

l6he ja rabarber ja viiulid ja vein ja...

Hommikul t88le minnes m6tlesin, kui v2ga mulle see koht siin meeldib. Algusest peale. Maastik ja hylged hommikuti ja lillad lilled ja linnud ja hobused ja ponid ja jajaa!!! Ehk on asi selles, et olin endale juba varem selle koha meeldivaks m6elnud.
Pleasent, comfy... nad siin ei tea, kuidas kirjeldada seda 6htut siin.
Michaella ja Liamiga k2isime enne sportimas. Me Mi'ga ujumas ja saunas ja mullivannis ja aurusaunas ja lium2el ja m2gij6el ja Liam vist jooksis. Njaa.
Liam kypsetas kala, Andy tegi ylej22nud s88gi... Sain lambast viikingiga kaardi, palju ilusaid m6tteid ja hmmm.... lihtsalt v2ga m6nus 6htu on olnud. Michaella ostis Andyle eile viiuli, ma olen nyyd ta esimeseks 6petajaks.
Homme on mu viimane p2ev t88l. Hmm... Minu n6udepesija karj22r saab l2bi!!! uuuuh! ei kurda:)
Kusjuures on kummaline, et mul ei olegi homseks 6htuks plaane... Aga on valmidus improviseerida.
M6elda vaid, kui ma ei oleks siia tulnud? Mis mas sel ajal teinud oleks? K2inud koolis ja t88l ja rabelenud terve aeg... Hmm.
Olen oma valikuis 6nnelik!
:)

17-10=7

Täna avastasin, et jäänud on veel nädal. Päris hirmus on mõelda kohe. Mul on väga hea meel, et tunnen lahkumisest kurbust. Sest muidu oleksin selle pärast kurb, et mul kurb ei ole lahkuda. Mõistetav, eks? Kergel sammul saab ju vaid sealt ära minna, kus olla ei meeldi. Mulle siin aga meeldib.
Olin eile sportlik. Käisin ujumas. Alguses mõtlesin, et ujun kilomeetri. Kui kilomeeter liiga ruttu kätte jõudis, mõtlesin, et ujun brittide auks (maa-)miili. Ja lõppkokkuvõtteks ujusin kilumeetri (1 kilu = 2 kilo). Seletamaks seda, et mul ei ole täna lihasevalu olnud, mõtlesin välja kaks teooriakest. 1) olengi tugev 2) ma lihtsalt ei oma neid lihaseid, mis valutama peaks. Keeruline valik, kas pole?
Igastahes. Kell saab kohe kaks ja peaks minema magama, et ärgata kell 8 et jõuda siin veel igast asje ajada, ja jõuda tööle kella 10ks.
Kõik mu päevad on edaspidi tihedalt täis planeeritud. Uuh. Kas tõesti on vaja juba valmistuda saabumaks tagasi reaalsusse? Njaa..
Goedenacht!

Ilmast

Eile käisime Michaela, Andy, Liami ja Lesliega Shetlandi avastamas. Laenutasime auto ja sõitsime ringi. Road-trip missugune. Vahepeal pisike piknik võikudega. Nad siin muuseas ei ole üldse avatud keeleuuendustele, ei taha omaks võtta seda, et ütlen sandwitchi asemel sandy!:( Ilm oli imeilus ja päikseline ja kuigi tuul puhus nagu ikka, ei olnud sest ka suurt häda.
Käisime mere ääres ja Andy mängis hüljest ja püüdsime lambaid (nad jooksevad kiiremini, kui alguses tunduda võib), ja käisime Scalloway lossis, mille katakombides mängisin viiulit, ja sõime kummituste majas ja ronisime puu otsa ja mäe otsa ja peaaegu läksime laevaga Whaelsa saarele ja õhtu lõpetasime filmi "Little Miss Sunshine" vaatamisega. Ja siis, pärast "yes, same procedure as every year, james!" ära tuttu. Tore päev oli.
Liam siiani üritas mind veenda, et Shetlandil on kogu aeg jube ilm, teate ju küll, selline tuul, mis viib katuseid ja lained mis toovad hülged sisemaale ja "kui näed tõusulainet tulemas siis haara kuskilt kinni ja tõmba kopsud õhku täis!" Eile õhtul aga nõustus, et tegelikult on kogu Shetlandlaste jutt kohutavast ilmast pisut ülepaisutatud. Et end huvitavamaks teha.
Sellegi poolest soovitan vaadata youtube'st videot kohalikust ilmast!
http://www.youtube.com/watch?v=1yqSomFCBcQ

Kohvikukoomika

Haha.
Meie uus ülemus pidas vastu kaks ja pool päeva. Jajah. Uskumatu. Omanik ütles selle peale, et ta küll teadis, et Vanessa võib niiviisi käituda (st ära joosta kui talle miski ei sobi) aga lootis, et äkki seda ikka ei juhtu. Selle järgi, kuidas ta alguses käitus, jäi mulle tast mulje kui tugevast isiksusest. Valesti arvasin!
Nii ongi meil kõik kohvikus jälle vanaviisi. Kui mind tööle võeti, pidin olema poole kohaga. Nüüd töötan täiskohaga. Njaa. Mu töö ei ole tõesti kõige põnevam, aga ma mõtlen alati, et näe, selle kandiku ja selle võiku eest lähen suvel Rumeeniasse (augustis, transilvaanias on üks laager, kuhu plaanin minna).
Viimased päevad on olnud väga põnevad. Hängin peamiselt Michaela, Andy, Liami ja Lesliega. Leslie on Michaela sõbranna. Ööl vastu kolmapäeva, peale Shetland Fiddle Society proovi ja jämmi da Lounges sain magama umbes kell 5 (Alati, kui usaldan fotoka kellegi teise kätte, tulevad sellised pildid! Ei suudeta fokusseerida! Tõesti! Aga see on ainuke viis ise ka vahelduseks pildile jääda...), eile käisime mingite norrakate jahil, täna hülgeid vaatlemas (keda oli meres umbes 2, tavalise 20 asemel ja muidu ei näinud ka midagi, sest udu oli nii tihe) ja vaatasime filmi "Closer". Masendav film. Suhtedraama. Ja asja ei teinud isegi see paremaks, et peaosas oli Jude Law isiklikult. Mis ütleb nii mõndagi.









Muuseas, kas teie olete juba proovinud uut Jänku-Johanna nimelist glasuuritud vaarikamaitselise kreemiga vahvlibatoonikest? ;)
Jajah. Aga nüüd peab vist olema tervislik ja magama veits. Sest homme ootab mind ees 8 ja pool tundi tööd! (Rumeenia, Rumeenia!!)

Mõni pilt ka mootorrattahuvilistele. :)

Kohvikutraagika

Tere!
Peerie Shop Cafes toimuvad praegu üsna suured ümberkorraldused.
Greg, kes on kohvikut viimased paar kuud manageerinud ei saanud seda ametit päriselt endale. Mis teda väga masendas ja põhjustas meis kõigis kummastust, sest kõik justkui on kenasti toiminud, kliendid tunduvad rahul olevat, kohal on "parima kohviku" maine ja probleeme ei tundu olevat. Terve eelmise nädala ootasime, et kes see uus juht siis on. Täna alustaski Peerie Shop Cafes tööd uus manager. Vanessa, kes on suur naine. (Suuur!) Ta oli hommikuks kõik asjad ümber tõstnud. Oma käe järgi, mitte usaldades seda, kuidas asjad aastaid juba toiminud on. Niiet terve päev oli segadus, kus miski käib ja kust midagi leida. Gregi ja Vanessa vahel on ilmselged pinged, mis põhjustavad ka meis teistes ebamugavust. Ei ole just kõige meeldivam töö-õhkkond. Pigem vastik ja rusuv.
Lerwickus on alanud turismihooaeg ja kruiisilaevadega kaasneb alati meeletu mass kaameratega plõksivaid pensionäre. Täna kell 7 hommikul maabus 140-meetrine laev. See tähendas seda, et kell 9, kui kohviku avasime ja algas minu tööpäev, tahtsid väga paljud neist kohvi juua. Ja kohalikku muffinit maitsta ja croissanti süüa (jajah, ja palun moosi ka! Ja võid!). Niiet päev algas juba üsna kiirelt. Kuskil kella 10 ajal, kui kohvilaine polnud veel möödunud, tuli Kristine tööle. Olin väga rõõmus (kergenendus ju! Sest see tähendas seda, et ma enam ei pidanud jooksma kandikutega ja korrastama laudu ja pesema nõusid samal ajal)... kuni selgus, et ta on oma selja reedel ära nikastanud ja ta ei saa absoluutselt mitte midagi tõsta. Ka nõudekuivatamine teeb valu. Tore. Saan iseenesest ju aru, kui valus siis valus... Aga situatsioon oli niigi masendav (Greg+Vanessa+asjade segadus+kruiisivad turistid+väsimus eilsest) ja kui Kristine ka veel ära langes... See tähendas seda, et lõuna, mil tavaliselt rabeleme viiekesi tuli üle elada neljakesi. Ja loomulikult käime me ju ise ka lõunal. Ja siis keegi peab käima pangas vahetusraha toomas ja nii edasi.
Homme tuleb Lerwickusse laev mis on 169m pikk. Uuh. Aga homme oleme viiekesi. Mis on hea.
Kui kella kolmveerand kuue ajal koju jõudsin, viskasin end pikali ja magasin kella üheksani. Siis läksin alla teed jooma ja Daviega juttu rääkima. Ta ka ei olnud eile öösel magada saanud. Kuskil 2-3 ajal tabas Lerwickut nimelt üsna suur torm. Äike ja vihm ja muu säärane. 4.40 käis selline kõmakas, nagu välk kuskile väga lähedale sisse oleks löönud. Arvan, et tormi tõttu nägin ma ka vastikuid unenägusid. Estoniast ja veel mingitest ebameeldivatest asjadest.
Temaga oli huvitav rääkida ja teekõrvased küpsised maitsesid ka päris kenasti.
Uskumatu kui kaua võtab blogimine aega! Ma küll kirjutan otse, st ei kustuta ega pööra oma lauseid mitmeid kordi ümber aga sellegipoolest... Pildid laevad end kaua, ehk on selles asi.
Njaa. Suvjuvalt on kell jälle 12 saanud. Lootsin veel lugeda. Loen praegu Dan Browni raamatut "Inglid ja deemonid". Kas kirjutasin sest juba? Tegemist on väga haaravalt jutustatud looga. Religioon ja tuumafüüsika ja inimsuhted ja muu säärane. Olles sellest raamatust palju kuulnud, olin ülimalt põnevil, kui silmasin seda suures toas riiulil. Eriti kaugele ma aga veel jõudnud ei ole. Kuna matkates ja kohvikus rüseledes ei ole just kerge raamatut lugeda.
Ehk saan sinnani homme!
Mmm..
Head aega vist siis praeguseks!

Eile ja täna

Eile.
Otsustasin, et kauem ei saa enam oodata! On vaja muuseumi minna! Läksingi. Pärast mõnusat väljamagamist ja pisukest hommikusööki vedas mul lausa sedavõrd, et Davie läks samal ajal linna ja säästis mind tüütust kõmpimisest. Tean-tean, et tervislik ju oleks olnud jala minna aga noo... Ma tegelikult ka kõnnin üsna piisavalt!
Muuseum oli väga põnev. Informatsiooni ehk on seal liialt. Aga kuna arhiiv sel ajal juba kinni oli, kui sinna jõudsin, lähen nagunii kunagi veel tagasi. Et arhiivilinte kopeerida ja viiulimuusikast materjali hankida.

Koju jõudes jämmisin Michaelale sünnipäevaks ühe reeli. Sest ei osanud talle mingit ASJA kinkida. Üsna tore lugu tuli vist isegi. Ristisin loo Apterixiks. Ehk kiiviks. Sest uusmeremaalasi kutsutakse kiivideks.
Kella 7ks läksingi Michaela juurde. Davie tuli ka õnnitlema. A igastahes. Mi tuli meile ähmi täis vastu, et teate mis täna minuga juhtus? "Kõnnin mööda Lerwickut ja äkki jääb mu ees auto seisma ja sealt tulevad välja inimesed, kes mind kaameratega sihtima hakkavad. Ja siis tuleb sealt autost välja minu venna näoga poiss! Lerwickus. Mu vend on Uus-Meremaal! Ja siis selgub, et tegemist ongi minu vennaga!" Andy oli otsustanud oma õde üllatada ja talle külla tulla. Mi küll teadis, et ta tuleb aga kuupäevaks teadis ta olevat 26nda juuni alles. Njaa. Kena üllatus, kas pole?
Andy on viimased viis aastat Jaapanis elanud, muidu ka üsna palju reisinud. Mängib digeridood (teeb sujuvalt ahelhingamist ja manab sama kergusega esile nii elevandi kui ka känguru häälitusi. Jah. Ka känguru. Ärge küsige!:) ), kidurat ja rütmipille.
Igastahes. Läksime Mary juurde (kohtasin esimest korda tol õhtul), kes oli sünnipäevalapse auks lõuna valmistanud. Algsest plaanitud 6st külalisest sai sujuvalt 11. Pärast, kui ka magustoit (mmm.. maasikad ja kirsid ja muud marjad ja vahvlid ja vahukoor ja muu hea parem) söödud oli, otsustasime Claire ja Andyga minna western-country(!) bändi kuulama sel ajal kui Mi läheb oma sõbrantsi juurde. Et pärast teistega uuesti ühineda.
Üritus toimus British Legionis. Klubi värk. Ei ole mingit lihtsalt sisse laskmist. British Legioni liige peab ikka kutsuma ja nii.
Klubi oli rahvast puupüsti täis. Kõikidel tädidel olid samasugused soenud ja sarnased pidurõivad. Onud olid ühte nägu niikuinii. (Mul on tõeliselt kahju, et mul patakad just siis tühjaks said ja ma meeleolupilte ei saanud tulistada. Loodan, et rohkem seda ei juhtu, ostsin tagavaraks laetavad patakad, niiet kahe paariga saab ehk hakkama.)
Bänd oli iseenesest võimas. Kauboikaabuga must mees laulmas südantlõhestavaid kantrilaule. Rõõmsa näo ja olekuga trummar, kel muuseas ei olnud lõuga (Oli suu ja kohe tuli kael) suskamas oma trumme. Bassimees mängis kenasti G-D-GAHCis-D-G-D. Slaidkitarri mängival noormehel oli nägu, nagu ta kavatseks pärast seti lõpetamist toime panna mõne kuriteo. Aga! Kõige vingem oli ikkagi soolokitarrist! Ta nägi välja nagu mees multifilmist. Ta kandis üliliibuvat valget särki, mis ta rinnad (jajah, tal olid rinnad!) ja vähemalt minu kintsu jämedused käemusklid ilusti välja joonistasid. Kael oli sama jäme nagu ta pea. Aga sonks oli vinks-vonks ja valesid noote ta ei mänginud niiet... Kuna seal ilmselgelt ei olnud midagi muud peale tantsimise teha, keerutasime Andyga nii mõnegi tantsuringi. Claireile ei meeldi millegipärast tantsida küll aga mulle. Polegi peale Nordtradi jalga keerutlenud. Ei, valetan. Käisin ju siin sellel Disability Eveningul. Tolle veidra brasiillasega. Jajah. Oeh.
Enne Miga kokku saamist töllerdasime veel linnapeal, mängisime sadamas pilli ja imestasime da Streedil ringi tuigerdavate soomusrüüdes viikingite päritolu üle. Kui õues külm hakkas, otsutasime teistega siiski ühineda ja läksime Baroci - kohalik diskobaar. Tegemist oli ikka Eriti Halva peoga. Muusika oli kohutav ja inimesed üsna kummalised. Aga viisakuse pärast pidasime veidike seal vastu. Olin rõõmus, et juba varem sai kokku lepitud, et jään Mi poole ööseks ja jõudmast tuppa juba poole-kolmveerand kahe ajal. Kerisin end sujuvalt Mi (kes tol ööl magama ei saanudki) voodisse kerra.

Täna.
Claire tuli kella kolmveerand 9ks meile järgi. Teel olles kuulasime Flooki. Pärast kahte praami ja umbes tundi autosõitu jõudsime Unsti (põhjapoolseim Shetlandi saar). Esimese asjana silmasime kohalikke vabal pidamisel olevaid ponisid, keda me küll üritasime nii ja naapidi veenda, et nad meiega sõbruneksid, aga kaugeks nad siiski jäid. Jees.
Seiklesime otsides pühapäeval lahti olevat bensukat, käisime õllepruulimistöökojas (õllemehel oli imeliselt naljakas koer, kes vägaväga mängida tahtis.

Ja vinge hõbedase sädeleva kaelarihmaga ülipaks kiisu, kes suurest rõõmust maas püherdama hakkas, kui teda silitada), söömas ja linnumuusjomis. (Miiiks kirjutatakse muuseum "muuseum" mitte muusjom? Haha!)

Unstis on bussipeatus, mis ei ole lihtsalt bussipeatus vaid väga eriline bussipeatus. Bussipeatusbussipeatus. Ta nimelt vahetab vastavalt hooajale värvi. Praegu on teemaks türkiissinine. Kõik asjad seal on seda tooni. Sh külalisteraamat ning tintpliiatsi tint, ridikül, kardinad, lilled... Ja konn, kes palub end suudelda lubades printsiks moonduda.

Seda kõike tegime/nägime enne pärislinnuvaatlusmatkale minekut. Mi jäi autosse, me Andy ja Clairega lasime end lunnidel lummata niivõrd, et kui mingil hetkel mõtlesime, et huvitav, mis see kell ka võiks olla, pakkudes 16.15, 16.27 ja 17.02 (hull oled, nii palju!!!) ja tegelikku kella vaadates pidime end pooleks imestama nähes, et kell oli hoopis 18.28!










Kiirustasime jooksujalu autoni, teel tõrjudes kohalikke suuri, pisut Notsu olekuga linde (nad kartsid oma pesade pärast, kuigi ma tegelt arvan, et nad meelega kiusavad inimesi võimalikult madalalt üle nende peade lennates) ja lauldes prantsuse-, jaapani- ja eestikeelseid konnalaule.


Tagasitee möödus vaiksemalt kui sõit Unsti. Õdevenda tagaistmel tukastasid, mina olin autojuhile seltsiks. Arutledes endiste Nõukogude Liidu liikmesriikide saatuse üle. Claire' poissõber on nimelt ukrainlane. Põnev.
Mää!

Pildid näituselt

Mõned pildid siis... Olen hetkel liiga väsinud, et juttu juurde kirjutada. Kajastatav õhtu Lounges, öö täis kõhtu kõrvetavat naeru Michaela ja Liamiga ja matk-linnuvaatlus Mousa saarel koos Clairega on teinud oma töö. Head ööd!