Helsingis. Jälle. Hm.

Tagasi igavas Helsingis.

Koju jõudsin kella 2st. Magama sain 3st. Et siis ärgata pea 13 tundi hiljem. Varem oli võimatu. Niiiiivõrd kirjeldamatult rõve ilm oli õues. Ja mul tunde ka ei olnud niiet... Mis seal ikka! Blinki proov õhtul oli ok. Njahnjahnjah. Peaks jälle magama minema. Et homme vähemalt vara ärgata ja Esko tunniks valmistuda. Jeesh.

Tegin täna räigelt head süüa. Spinatilehed ja oliivid ja mais ja keedetud lillkapsas ja tomat ja kurk ja päevalilleseemned ja oliiviõli. Mmm..

Mulle RÄIGELT meeldib enda viiul! Nii on hea.

Friigid

Rotterdam. Napakas linn. Ülimalt multikultuurne ja kirev ja veidra arhitektuuriga.

Olen praegu üksi kodus. V6isiis. Üksi koos Samueli korterikaaslaste ja nende s6pradega, kel on mängude 6htu. Normaalsed inimesed. Mitte veged-mitteendpurjujoovad-viiulifriigid. Hm. Lähen teen kohevarsti 6unapomme. Ükspäev tegime mormor's piparkooke/vanaema pepperkakor. Mis tulid muuseas ülihead.

Ilm on siin kehv. Sajab aina ja on pilves. Vahest ainult paistab päike.
Loen praegu üht ülip6nevat raamatud. Lähengi vist 6unapomme tegema, et siis kippelt lugema minna. Nii huvitav on! :)

India

Esmaspäeva 6htul oli Painobaaris jämm. Peale seda läksin koju ja pakkisin ja skaipisin Ungariga ja magama sain 2.15. Et ärgata kell 3.30. Et j6uda kella 5, veerand 6 ajal Vantaa lennujaama.

Kui plaanisin enda teekonda ja avastasin, et pean, kest ööd, nii poolteist kilomeetrit k6ndima, m6tlesin, et äkki v6taks ikka takso. Helistasin Kiisule, et takso igaks juhuks ette tellida aga siis selgus, et Soomes taksot koju ei tellita (v6i kui tellitakse, makstakse niiumbes kuus-seitse eurot lisaraha). Taksode juurde minnakse ise. Minu juurest oleks sinna olnud niiumbes 3 km. Njah. Ikka see busside variant.

Väljusin kodust kell 4 ja jalutasin enne kenasti välja vaadatud teed mööda. Kuni see äkitselt otsa sai. Olid ainult trepid. Üles mäkke. Nojah. Ilmselt see oli siis see veidralt märgistatud riba mu teekonnal. Ronisin siis veits. Et kergendustundega veenduda, et jah. See oli see veidralt märgistatud riba. J6udsin kenasti bussidele ja k6ik oli ok.

Lend hilines nii umbes 40-45 minutit. Mis tähendas, et ootasin huviga, mis minust edasi saab - mu lendude vahele jäi 45 minutit. Igastahes. Amsterdami lendajaid ei oldud unustatud ja mind ja 2 teist reisijat ootas lennukist väljudes ametimees, kes meid kibekähku oma lennujaamaautosse toimetas ja lennukile s6idutas. Päris vip. Napura, naine kes ka Amsterdami lendas veel muretses, et mis pagasist saab, mille peale onu väitis, et keegi hoolitseb just praegu me kottide eest. Mida ma muidugi ei uskunud aga... Ma väga ei viitsinud muretseda.

Loomulikult ei olnud j6udnud me pagas sama lennuki peale. Ja kuna meile öeldi, et need saadetakse lennuga, mis j6uab pooleteise tunni pärast, otsustasime oodata (tore, et m6lemas lennukis pisut süüa pakuti, nii ei olnud vähemalt oodates nälga). Njah. Aga see lend hilines k6vasti üle tunni niiet... Selle asemel, et j6uda Rotterdami poolkaksteist/kaksteist, j6udsin sinna nii poole nelja ajal. Aga. Polnud hullu miskit. Sest Napura, Helsinkis elav indialane oli väga p6nev vestluskaaslane. Kes muuseas on 15 aastat töötanud artistide importi/ekspordiga. Niiet... BLINK Indiasse? Hehe.

Projektinädal

Jooga. Harjutamine. Meditatsioon. Harjutamine. Jooga. Body Flow. Lavaline võitlemine. Harjutamine.

Tunde ei ole. Homme on viiulitund. Aga see ei loe.
Homme on mul räige lihasvalu. Sest tassisime lavalises võitluses üksteist seljas. Ja ma sattusin paari ühe suure poisiga. Kes kaalus u 20kg rohkem kui ma. Jajah. Tugevant olen. Ning et sellest veel kõik ei oleks, läksin pärast body-flow tundi, mis on pilatese-jooga segu. Aga nii meeletult raske, et vahepeal oli mul tunne, et süda läheb pahaks. Puhkasin siis pisut. Kui õpetaja ei näinud :D.

Laupäeval-pühapäeval lindistame veits Blinkiga. Päris plaadi jaoks demosid, et saada teada, mis seisus lood on ja mida ehk muutma peaksime. Põnevpõnev.

A muidu olen olnud igav ja eelistanud aina kodus olemist ja harjutamist. Õues on vastik sügisene ja pime ja sommid ei ole just kõige suuremad suhtlejad niiet vahest on täitsa ok olla kodus küünalde ja piparmünditee ja ehk pisukese Skaibiga.

Kirjutan nüüd siis jälle sagedamini!

WOMEX!!!

Põhus, miks aga Taani läksin oli maailmamuusika EXPO - Womex. Neli päeva, tuhanded inimesed - muusikud, bookerid (need, kes kontserte organiseerivad ja festivalidele esinejaid otsivad), festivalikorraldajad, ajakirjanikud jms. Enesemüümine.

Paljud on korraga mitmes ametis. Ise esinejad, samas ka ürituste korraldajad. "Kes sa oled?"-"Sõltub sellest, kes SINA oled!"-"Kes sa tahaksid, et ma oleksin?" Palju tuttavaid eelmisest aastast, skandinaavia tipp-klassimuusikuid. Meeletutes kogustes plakateid ja promo CD-sid. Ma olin jälle vabatahtlik (et mitte maksta üsna kopsakat osalustasu). Töötasin kokku umbes viis tundi. Ulatasin konverentsidel (nagu ka eelmisel aastal) küsijatele mikrofoni ja andsin kohalolijate nimekirja ringi käima. Mitte just kõige kaelamurdvam töö. Lisaks veel ülihea lõunasöök ning lõppematu puuviljavaagen vabatahtlike pesas.

Eelmisel aastal hängisin palju Sveniga. Olin vähe mures, et kui teda ei ole, kellega ma siis sõbranotsuks olen. Aga näed. Malmö ju lähedal ja sõber Petter ka Womexil. Niiet mul oli jälle sõber, kellega enesemüümise nalju visata. "Kas sul ikka nätsu on?"

Ei. Tegelikult pole see asi nii hull midagi. Sõltub kuidas ise seda võtad. Jämmisime Sandra&Jalmari ja portugaallastega ja veits Põhjamaade boxide vahelisel mururibal ka Blinkiga.



Õhtused kontserdid olid.. Oli kaks kontserti, mis mind pisarateni liigutasid ja oli FRIGG, mis muidugi maailmatumalahe oli. Aga jah, üks neist liigutajatest, Esbjörn Hazelius, oli ikka... Ma siiani ei ole sellest elamusest veel lahti saanud. Nii võrratult hea saund ja ilusad laulud ja maitsekas kompa.. Ah!! Kui pealkirjale klikkida, saab tema maispeissi.




Olin neljapäeval Friggi gruupi. Naljakas oli. Laupäeval olid nad jälle Kph-s ja meil oli väga äge jämm. Esko ja Alina ja Antti ja Emilia ja paar portugaallast ja viiuldaja Anton, keda tean Etno Histeriast. Kõik ikka vägaväga head muusikud. Mõnus :)Hah. Ja tantsukunn Anton oli ka Womexil. Kellega veits slängpolskasid vihtusime. Olen temast siin enne ka kirjutanud (et kui temaga festivali/tantsuõhtu jooksul vähemalt ühe tantsu saab tantsida, on minek asja ette läinud). Jeesh. Igastahes. Väga asjalik Womex oli!

Hah. Ja tagasilennul Helsingisse istusin ühe Eriti Tähtsa Bookeri kõrval. Networking-networking! :)

Kääbikumajas

Ehk siis. Kuulsin, et tädi Mare muretseb. Või noh, tunneb vähemasti mu postitusest ehk pisutpisut puudust. Ma mõtsin, et mis ma siin niiväga kirjutan. Kodustega saab vahest ju helistatud ja kes see lindelende ikka loeb. A näed.

Eelmisel nädalal olin Taanis, teisipäeval Odenses. Käisin Noal külas ja oma endise harmooniaõpetaja Kristiinega pilli mängimas ja Syddansk Musikkonservatoriumi & Skuespillerskoles saamaks miskeid pabereid. On müstiline, milline vastutustundetus seal valitseb. Unustatakse ära, et tudengid on põhjus, miks koolid on olemas (ja mille pärast koolides on administratiivsed üksused). Vahest tundub, et admin pool on koolides tähtsam. Jajah. Aga ma ei viitsi väga pahandama hakata siin. Sain just peaaegu, et üle.

AGA. Too teisipäeva õhtu oli ägedaim õhtu üle PIKA aja! Tegime Noaga head sööki ja sulatasime aknalaua peal šokolaadi ja skaipisime Rotterdami ja Newcastlisse, kuulasime head muusikat, naersime kõhulihased valusaks ja tegime kääbiku-hüpet. (Siis kui Noa kodus - kääbikumajas - keegi õnnelik on, tuleb koha peal hüpata!)
Kevadel kinkisime Keviniga Noale sünnipäevaks plakati, kus me ise peal olime:

Ja nüüd tegime sarnase pildi, mille saatsime Kevinile. Ei tea, kas võin varsti oodata endale ka üht kääbikuplakatit..? :)


Siin veel paar pilti tollest õhtust:




Näete, seina peal on Harry pilt. Harry on lihasmees. Üleval korrusel on George ka. George on luumees. Noa õpib nimelt arstiks.