Eile avastasin rõõmuga, et üks Bachi Räigelt Keeruline lugu tuleb juba täiesti talutavalt välja. Oh seda õnne ja rõõmu!
Tahaks päikest. Peaks ratta korda tegema. Kooli minema. Ja siis poest piima ja banaani tooma. Ja leiba. Näe. Mul ei ole siia vist midagi kirjutada. Pea täiesti tühi. Või noh. Äkki liiga palju mõtteid hoopis. Et ei suuda valida, mida siia kirjutada.
Noa vetsus on geniaalne silt: "My mother started walking five miles a day when she was sixty. She is ninty-seven now and we do not know where the hell she is!" (Mu ema, saades 60, hakkas iga päev viis miili kõndima. Ta on nüüd 97 ja meil ei ole õrna aimugi, kus ta olla võiks!"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar