Reedel veetsime Emiliaga terve pæva arvuti taga. Ajades ikka seda va Womexi asja. Tehtud saime! Ja kuigi noh.. olgem ausad... 1000st 40 hulka saamise t6enåosus on... Noh. Aga. T6enåosus ikkagi ON ju! :) Ja.. Kui me ka sinna ei saa, oleme teinud tohutult palju kasulikku tøød ikkagi!
Kåisime kooliülesandena neljapæval kontserdil. Roby Lakantos. VUNTSIDEGA ungarlane. Koos oma båndi ja kohaliku orkestriga. Mångimas Ülikiirelt! Nii kiiresti, et Odense sümfooniaorkester talle aegajalt jårgi ei j6udnud. Oi... Kava oli suhteliselt populistlik ja ma ei ole våga suur pop-klassika austaja.. Aga tema låikivad kingad, h6bedane sådelev ülikond, punane rosett rinnas ning t6esti, VÅGA kiired nåpud, olid üsna veenvad. Kui ainult seda orkestrit ei oleks olnud!!! Siiski, üht lugu suutis nad nii esitada, et liigutusin kohe. Filmi Schindler's List teema... Kuulata saab pealkirja alt! Låksin koju, kuulasin seda uuesti ja uuesti ja nutsin suurest meeleliigutusest oma pehmes voodis rohelisse pleedi keritult. Muusika on ikka vågev m6jutusvahend! Eile jålle tulin 6htul harjutamast ja m6tlesin, et lendan minema, nii pilves olin headest lugudest! Naeruvåårne tåitsa!!!
Noa ja Christopher låksid lahku hiljuti. Mis on muidugi kurb aga samas tåhendab, et Noal on palju aega ja energiat! Mis on ju toreeee!!! Oleme siis hånginud palju kolmekesi, Kevini ja Noaga. Kåinud laupævasel turul (kust muuseas sain geniaalselt head juustu ning l6puks ometi leidsin carobe' pulbrit!!! Carobe' pulber næb vålja nagu kakao ja maitseb sarnaselt, aga ikkagi carobe'likult ja ei sisalda erinevalt kakaost kofeiini.) ja søønud påikese kæs jååtist ja teinud süüa ja nii.
Praegu olen ka Noa juures. Kåisin ta tantsugrupile "Embla" mångimas. Nii naljaviluks, nende enda viiuldajale seltsi pakkumaks. Praegu on neil koosolek ja tulin juba ees ära.
Hah. Sinnas6it oli muidugi seiklusrikas. V6inoh.. Våhemalt algus.. Sest mu ratas oli øøsel ümber kukkunud (Lainel on nimelt våga lühike jalg) ja kett oli maha tulnud. Kobisin siis påikese kåtte seda tagasi putitama. Millegipårast see aga ei tahtnud kuidagi 6nnestuda... Ja ükski meessoost isik mind ei silmanud. Ja kui üks poiss mu koolist møøda jalutas, siis targim mis ta suutis vålja nuputada oli: siit umbes kilomeetri kaugusel on rattaparandustøøkoda. Jajah. Laupæval muidugi on ju rattaparandustøøkoda lahti. Taanis. Kæd ülimalt 6lised (nagu hiljem selgus, veidike ka otsaesine), oksakesed, mida tøøriistadena kasutasin aina murdusid ja... tuli juba ahastushüüe: VAJA ON MEEST!!! V6i noh, s6pra, kes oleks låhemal kui mitusada kilomeetrit, kes oskaks rattale ketti peale panna ja kes aitaks arvutit osta ja juhtmetega asju ajada ja nii. Ja jårgmisel hetkel sain keti paika! Uus hüüe: EI OLE VAJA ENAM!!! Iseseisvaks pean hakkama. Eile nåiteks, putitasin tåitsa ise miski v6imenduse süsteemi tøøle (kuna oli reede 6htu ja k6ik dzåssikad, keda appi paluda olid ilmselgelt mujal kui koolis harjutamas). Ja arvuti saan ka vist ise ostetud. Mis mul muud ikka üle jååb? Hakka v6i samasuguseks nagu Emilia! Tugev, teadlik, osav! Hmm..
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar