Kuulan Terhi Puronaho ja Timo Alakotila "Aatos't", kaminas prõksub tuli. Sõin just praetud suvikõrvitsat, tassis on mitte enam väga kuum must tee piimaga. Kodu on korras ning kohe-kohe hakkan edasi lugema "Tuulest viidud" teist osa. Väga mõnus on siin olla. Ma saan väga hästi aru inimestest, kellel on raske kolida. See koht siin on nii paljude mälestuste ja mõtetega seotud. Armsaks on ta saanud.
Kui eile oma Lutsu-koju jõudsin, valdas mind veidike imelik tunne. Kuigi ma praegu ei ole siin enam ametlikult elanik, ja siin toimuv ei peaks mind nii väga sügavuti kõigutama, siis... Kuna asjad ei olnud seal, kus nad minu arvates peaksid olema ning mõned tassid olid pooleks ning põrand ei olnud liialt puhas, tekkis mul tunne, nagu keegi võõras oleks mind ennast katsunud.
Jätsin siit minnes kappi Rafaello paki, nii truudusetestiks või nii. See oli minust vist alatu, sest teadsin juba eos, et see on liialt ahvatlev lõks. Liiatigi veel neile, keda teadsin siia jäävat... Sellegipoolest olin üsna kurb tõdedes, et seda pakki enam ei ole seal. Hmmm. Naiivitar.
Igastahes. "Tuulest viidud" ja sellega kaasnev romantiline mõtlemine nüüd, jiiha!!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar